Postitused

Kuidas me Finnmarki kalatrippi sättisime.

Kujutis
Selle blogi kirjutan natukene pikema jutustusena. Äkki hea ka teistel lugeda sellest mis meil juhtus või juhtumata jäi ning kui omal sarnased mõtted, siis saab miskit kasulikku arvesse võtta. Põhiliselt panen asjad kirja nii nagu mulle tundusid. Eks teisete muljeid proovin ka lisada või kajastada. Kuna kirjutamist on palju, siis teksti korrektuuri juurde jõuan kunagi hiljem (näpukaid ja apsakaid olen juba isegi palju märganud). Lugejatele hoiatuseks, et mingeid kalamasse ei pruugi Lapimaalt saada. Võib praktiliselt ilma ka jääda. Aga hea kui kala valmistamiseks vahendid olemas. Loomulikult saab kõik kalad ka tagasi lasta. Mina vegan pole ja kala mulle meeldib. Seega, ühtegi järve tühjaks ei lammutanud aga kogusumma tuli päris korralik (ja neljaga jagades jällegi mitte nii suur). Samuti ei saanud me ühtegi päris suurt kala. Selleks seal võimalus hea aga paraku saadakse Eestist ka üle päeva suuremaid kui meie sealt (kui sotsiaalmeediat jälgida). Seega, ühtede jaoks on meie saak väik

Sõidame autoga + püüame Karasjohkas harjust

Kujutis
Vältisime seekord olukorda kus Oina juures õhtu meeldivalt läheb. Reisile meile keegi pannkooke muidugi nüüd kaasa ei teinud (Oinas vist ei maganudki aasta tagasi... vorpis päras mõningat õlut meile täidisega pannukaid reisile kaasa, sel ajal kui me oma vähest kolme unetundi magasime). Tartust saime varakult minema, Marko korjasime Piibe mnt äärest peale (elab nii tunni kaugusel), läks ka sujuvalt. Seejärel jõudsime Tallinnasse ning saime aru, et päris vara jõudsime. Kulutasime aega mingis Tallinna rannas kolades ning käisime ning ostsime poest praktiliselt kogu vajaliku kraami. Seejärel juba viimasele laevale. Kell 00.30 olime üle ja suund üles. Nagu plaanitud, siis sõit läks vahetustega, Jako, Pauli, mina... ja siis jälle Jako või Pauli (Marko sõitis oma tunnid hiljem täis). Nagu aru saate, siis ülesse sõit on lihtsalt sõit ja sõit ning mõnes tanklas peatus. Katsusime ära tabida liigse alkoholikoguse. Olime nii usinad ja hoos, et üle piiri läksime juba alla lubatud koguse joogiga

Esimesed forellid ning sissejuhatus lõhepüügiks. Püüame ka Barentsi mere kala.

Kujutis
25. juulil võtsime suuna Veidnesi poole. Markol on eelnevatest, nii u 12st, aastatest kogemus põhiliselt lõhepüügiga. Ülejäänud kolme jaoks oli see esmane kogemus. Kui aastane üldluba järvedele ja jõgedele maksis 750 NOKi, siis nüüd oli vaja ka sellist asja - Individual fee NOK 260.00 Individual fee, for fishing of salmon, seatrout and arctic char. St, natukene üle 26 euro olime kulutanud üldloa peale. Kuna vett oli vähe, siis oli juba kahtlus, et Veidnesi jõgi on üldse kalapüügiks kinni. Ise plaanisime minna Lille Porsangerelvale (Skiessjohka). Sinna on saada iga päev 9 luba ning tavaliselt sinna nõudlust vähe ning lubasid saab. Selle lootusega peatusime Borselvas, lasime varustuse ära desinfotseerida (15 eurot, Lakselvis olime teinud kohvipausi, tankinud ning avastanud, et seal deso 20 eurot). Kohapeal arvati, et äkki vett vähe ja me seal üleval üldse jõele ei saa, tuleks nende juurde... hind muidugi kallim. Ei kasutanud seda võimalust. Huvitav, et lõhejõgede äärne rahvas omavahel ü

Kohtame lõhekalu. Minu esimene lapimaa paalia.

Kujutis
26.juuli, asukoht Veidnes ja Lille. Kell 16.30 olime Veidnesis ja vaatasime sillalt kuidas lõheparv, vist 2 u viiest punti, silla juures passib ning ülesminekut plaanib. Voolus oli neid raske märgata ning kuna Pauli liiga hästi neid ei märganud, aitas Jako kivikesega kalad liikuma. Suur lõhe tegi päris vahva asukohavahetuse ning suhteliselt madalas vees oli tema võimsat sõitu tore jälgida. Sellega aeg sisustatud, läksime kella 17ks kultuurimajja (pood, raamatukogu, söökla jne). Seal lunastasime 20 noki eest lõhelubade oksjonil osalemise võimaluse. Teadsime küll, et Lille Porsangerelva peale on lubasid saada 9 ning kuna Veidnesile ei lasta madala vee tõttu, siis võib konkurents suur olla. Sellist asja just tihti ei juhtu, et lähed sinna ja sellele jõele ei saa. Selgus, et soovijaid 21. Meie lombil aega veetnud noorpaar sealhulgas. Eelmisel päeval polnud nad jõele pääsenud ning käisid üleval asuva järve peale lanti loopimas. Kaldast olid saanud 2.5 kg meriforelli. Otsustasime, et sõltu

Kodujärve esimesed paaliad ning esimene lühimatk.

Kujutis
Ei ole tegelikult august, need kuupäevad said nii sätitud, et lugu päevade kaupa algusest lõpuni reastatud oleks. Meie viibisime seal juuli viimased päevad. 20.juulist alates on Mohkkjavri juurde viiv tee avatud. Enne seda asub suur vee reservuaar, eks teised suured järved osalevad ka selles protsessis. Tee avatakse sel ajal põhjusel, et nö kevadistes oludes laguneks tee liiga kiiresti ära. Kohati oligi tee asfaltkate siit ja sealt lagunenud, mingist hetkest edasi oli aga üldse kruusatee. Seda teed tuli meil läbida nii 20km kanti ja siis jäime laagrisse. Suure järve äärde, pisem kodujärveke kohe üle tee. Sel aastal oli rahvast palju. Kõikvõimalikud kohad kämpabusse ja niisama telklaagreid täis. Eks meie kodujärve poolel oli ka alati 2-4 seltskonda suvitamas. Mõned proovisid isegi kala püüda aga märgata polnud, et keegi saanuks midagi (äkki ikkagi said). Meie kõrval olid aga seltskonnad (või üksiküritajad), kes käisid suurel järvel paadiga. Seal ongi nii, et kaldalt pole suures järves

Iga päev 17 km. Esimene kolmest.

Kujutis
Hommikul ärkasime üles. Umbes pooltel hommikutel astusime Jakoga korraga välja, mina bussist, Jako telgist. Päike oli olemise soojaks ajanud ning higi jooksus nagu saunas oleks maganud. Tegime tiiru järves ning siis tuli kuidagi leiutada bussi taga une jätku. Esimesed hommikud leiutasin akendele matte jms asju ette, päikese varjeks. Akna avamide järel olid sääsed kallal, see hästi ei toiminud. Ja kuna sääski oli tegelikult vähe (ikka kuivus ja kuum), siis ei tahtnud kogu aeg mürki ka peale lasta. Eriti kõrvetava päikese käes. Seega, tüütu värk aga tuli hakkama saada. Teiste telgid olid natukene paremini paigutatud ja seal kannatas natukene kauem lesida. Traditsiooniliselt praadis Pauli hommikuks peekonit ja muna. Eks igasugust muud kraami leidus ka aga kõige erdam täht oli ikkagi peekon, muna ja majonees. Selline tiksumine ja päeva sisse elamine kestis tavaliselt umbes kella 15-16ni ning siis läksime liivele. Seekord natukene varem, eesmärk hooldustee lõppu sõita ning tee äärsete