Esimesed forellid ning sissejuhatus lõhepüügiks. Püüame ka Barentsi mere kala.
25. juulil võtsime suuna Veidnesi poole. Markol on eelnevatest, nii u 12st, aastatest kogemus põhiliselt lõhepüügiga. Ülejäänud kolme jaoks oli see esmane kogemus. Kui aastane üldluba järvedele ja jõgedele maksis 750 NOKi, siis nüüd oli vaja ka sellist asja - Individual fee NOK 260.00
Individual fee, for fishing of salmon, seatrout and arctic char. St, natukene üle 26 euro olime kulutanud üldloa peale. Kuna vett oli vähe, siis oli juba kahtlus, et Veidnesi jõgi on üldse kalapüügiks kinni. Ise plaanisime minna Lille Porsangerelvale (Skiessjohka). Sinna on saada iga päev 9 luba ning tavaliselt sinna nõudlust vähe ning lubasid saab. Selle lootusega peatusime Borselvas, lasime varustuse ära desinfotseerida (15 eurot, Lakselvis olime teinud kohvipausi, tankinud ning avastanud, et seal deso 20 eurot). Kohapeal arvati, et äkki vett vähe ja me seal üleval üldse jõele ei saa, tuleks nende juurde... hind muidugi kallim. Ei kasutanud seda võimalust. Huvitav, et lõhejõgede äärne rahvas omavahel üldse ei suhtle ning info ei liigu kuidas mis seis on.
Kui deso tehtud, siis liikusime üles. Vihma hakkas sadama. Vednesis vaatas Marko kiiresti külakeskuse juures silti, et lubasid saab 14st 17ni (hiljem selgus, et see oli seal mingi muu aeg ning tegelikult oli lubade loos kell 17.00). Läksime paar km eemale pisikese järve äärde. Varasem luure ütles, et sealse lombi pealt olla mõni aasta tagasi vanemad kohalikud prouad püüdnud ussiõngega 5 kala, kõik ca kilo kanti. Ühe ööga.
Sadu oli tugev. Bussiga saime õnneks kohe selle lombi äärde (oja voolas siiski läbi ja Barentsi merre... see oli mõnisada meetrit eemal). Järve kaldal oli tilkuva katusega varjualune. Natukene puid, laud ja vihma käes olev lõkkease. Istusime ja ootasime... mul ei pidanud lõpuks närv vastu, panin oma kahlajope selga ning läksin lanti loopima. Hetke pärast olid püksid nii märjad, et jube kohe. Hea meel oli, et seekord rohkem riideid kaasas ning kui ilm nii jätkub, siis neid vaja ka. Seda siis veel ei teadnud, et pigem tuli olla lühemates või õhemates riietes. Tulemuseks oli 1 alakas Bete Lottoga ning üks tõenäoliselt mõõduforell, kes muidugi otsast ära läks. Rohkem seda tüüpi lantide vastu kala seal huvi ei tundnud.
Muidu igati pädev jope aga see oli ainukene kord kui oli põhjust seda selga ajada. Lõpuks jäi sadu siiski järgi ning loopisime kõik natukene lanti. Ei olnud väga tulemust. Putukas tõi ainult pisikest kala. Istusime autosse ning mõtlesime, et peaks kohta vahetama. Sel ajal kui plaani pidasime ning auto käivitus, siis käis korralikum kala meie poolses servas putukat võtmas. Loomulikult jäi koha vahetus katki ning olimegi tagasi vee ääres. Marko pakutavat putukat kala võtma ei tulnud. Pöörlevate vastu huvi ei tundnud. Otsisin välja hoopis Rando Tuisu valge vobleri. Selle ning ühe punast tooni landi olin just kätte saanud ning paras aeg oli testida. Olgu öeldud, et Rauntsi voblereid testisin seal ka kuid ojasängist üles oli vett liiga vähe ning põhjas risu palju. Esiteks tuli lant sügavalt, teiseks olid lantide seljad nii tumedad, et neid ei näinud tulemas ning ei osanud seetõttu ka risust piisavalt hästi mööda tuua.
Lant otsas, tegin esimese viske üle lombi. Üldse oli selle landiga esimene vise :) Seega, kerisin ja kala tuli järgi nagu torpeedo. Startis ta üsna kaugelt ning ma ei osanud veel landiga pause teha ega midagi. Nii ta kalda lähedal mind ära nägi ja tagasi keeras. Loopisime nii ja naa... teised juba loobusid, ma veel katsetasin. Lõpuks sain selle valge landiga (proovisin ikka teisi lante ka vahepeal) esimese mõõdukala otsa ning selle kaldale ka. Marko tegi esimest ja ainukest korda kiirmarineeritud forelli. Sinna läks hakitud sibul, sidrunimahl, sool ja pipar. Äkki oli mingi näks veel, ei mäletagi, Maitses minusugusele üllatavalt hästi... ma olen selle poole esindaja kelle jaoks sidrun ja kala tuleb lahus hoida.
Mina loopisin lanti edasi, teised panid telke püsti. Kuna ma Karasjohkas arvasin pisikese vihmasabina peale, et ma oma telki püsti ei pane vaid kasutan magamiseks bussi tagumist istet, siis nüüd tegin sama ning ülejäänud reisi jooksul ka (va tagasiteel Sumianeni kämpas). Õhtul tulemust polnud ning kolmanda Lapipäeva lõpus oli meil kogu kamba peale 1 forell püütud. Tegelikult oli see isegi napilt plaanidega vastavuses (nii vähe või palju kui me plaane tegime).
Hommikul hakkas põis pitsitama ning läksin välja. Sel ajal veel päike päriselt ei loojunud aga kuna oli pilves ka, siis mingi aeg oli päris hämar. Ärgates oli meeldiv, parajalt soe, aga natukene niiske ning kergelt pilves. Mul oli spinna kohe bussi kõrval, varjualuse servas. Vesi oli ahvatlev ning paterdasin mööda siledat kallast selle 5 sammu ning tegin esimese viske. Kolmas vise ja kala oli taga. Sain ta kenasti kaldale ning oli põhjust minna riietuma.
Loopisin natukene siin ja seal. Kala käis pinnas ning tegelikult ka ilusat. Sain oma kolmanda kala ka. Ikka valge Tuisu landiga. Teised sättisid samal ajal hommikusööki soojaks. Ei mäletagi kas kartul, peet, õli, maitseained jms segu sai õhtul pannile või jah, hommikuks jagus seda ka. Ilmusin kalaga kohale, teised avastasid alles siis, et 1 kala on juba fooliumi all, laual. Seekord tegin omale meelepärase graaviforelli. Rohke tilliga. See jällegi polnud Markole ja Jakole meeltmööda amps. Suurema osa saingi ise ära tarbida ning Pauli aitas natukene kaasa.
Kuna Markol ei andnud ka süda rahu, siis võtsin oma varulantide karbist välja iidvana Livetargeti vobleri ja andsin talle. See pidi olema nii hea lant, et püüab kinni kõik kalad aga prooviaastal sain sellega paar pisikest haugi ning paar forelli isegi haaras seda kuid otsas ei püsinud. Kuna minu püütud kaladel oli magu luukaritsat täis, siis see vobler tundus sellesse paika sobivat. Ja lõpuks tuligi tulemus. L42 oli seni suurim kala ning andis lootust, et lombis ikkagi neid kiloseid ka. Päeval tulid sinna aga veetma üks noorpaar, proovisid ussiga seal püüda aga tulemust polnud. Ise nägin päikse käes kuidas 4 mõõdukala parves ujusid. Ei võtnud ei lanti ega ussi. Nendelt tuli info, et eelmisel päeval polnud jõele luba saanud ja püüdsid järvest. Tulemuseks 2.5 kg merikas.
Kui kell sai 14, liikusime Veidnesisse ja avastasime, et ikka kella 17st on loosimine. Muud tarka ei osanud teha, läksime suure vee äärde turska ja saidat püüdma. Otsisin välja oma jigikaika ning panin otsa Wild hõbedase pleki. Sellega tuli nii saidat kui turska. Üks oli isegi söögikõlbuliku suurusega. Paraku läks sellega nii, et järgmisel päeval vaatasin, et lõhnab jube imelikult ja viskasin kala ära. Ja natukene hiljem avastasin, et kilekotid lõhnavad hoopis imelikult ja sinna kala toppida pole hea idee. Teistel tuli ka pisikesi kalu (nii nahu nad seal sellel hetkel olid). Markole leidsin oma kulunud värviga Kruunu ning eriti ei kurvastanud kui see põhja jäi (selle risk on seal väga suur).
Norra noorpaar kalapüügiga aega veetmas. Üks pooltest + nende koer pildil.
Selline olukord on arvatavasti ka vee all ning pole ime kui sinna lant jääb. Ookeanis on kala üsna sügaval ning võtt hakkab heal juhul enne kui lant põhja jõuab.
Veel vaadet meie laagrile. Siit on näha kui lähedal asub laagri lombikene merele.
Selline söögikõlbulukuna tundunud tursk.
Pisikest kala tuli omajagu. Võimlaik, et kui rohkem vaeva oleks näinud, siis oleks saanud ka kilo+ kala aga seekord polnud ei aega ega eraldi eesmärki. Rohkem ajatäide lõheloaloosini.
Ja peatselt oligi kell 16.30 ning läksime uuesti Veidnesisse. Vaatlesime veel sillalt lõhesid. Kümne kanti neid nähtud sai ning üks kala oli päris korralikku mõõtu.
Ja järgmises peatükis sellest kuidas meil lõheloos läks ning järgmise päeva kalapüük.
Individual fee, for fishing of salmon, seatrout and arctic char. St, natukene üle 26 euro olime kulutanud üldloa peale. Kuna vett oli vähe, siis oli juba kahtlus, et Veidnesi jõgi on üldse kalapüügiks kinni. Ise plaanisime minna Lille Porsangerelvale (Skiessjohka). Sinna on saada iga päev 9 luba ning tavaliselt sinna nõudlust vähe ning lubasid saab. Selle lootusega peatusime Borselvas, lasime varustuse ära desinfotseerida (15 eurot, Lakselvis olime teinud kohvipausi, tankinud ning avastanud, et seal deso 20 eurot). Kohapeal arvati, et äkki vett vähe ja me seal üleval üldse jõele ei saa, tuleks nende juurde... hind muidugi kallim. Ei kasutanud seda võimalust. Huvitav, et lõhejõgede äärne rahvas omavahel üldse ei suhtle ning info ei liigu kuidas mis seis on.
Kui deso tehtud, siis liikusime üles. Vihma hakkas sadama. Vednesis vaatas Marko kiiresti külakeskuse juures silti, et lubasid saab 14st 17ni (hiljem selgus, et see oli seal mingi muu aeg ning tegelikult oli lubade loos kell 17.00). Läksime paar km eemale pisikese järve äärde. Varasem luure ütles, et sealse lombi pealt olla mõni aasta tagasi vanemad kohalikud prouad püüdnud ussiõngega 5 kala, kõik ca kilo kanti. Ühe ööga.
Lant otsas, tegin esimese viske üle lombi. Üldse oli selle landiga esimene vise :) Seega, kerisin ja kala tuli järgi nagu torpeedo. Startis ta üsna kaugelt ning ma ei osanud veel landiga pause teha ega midagi. Nii ta kalda lähedal mind ära nägi ja tagasi keeras. Loopisime nii ja naa... teised juba loobusid, ma veel katsetasin. Lõpuks sain selle valge landiga (proovisin ikka teisi lante ka vahepeal) esimese mõõdukala otsa ning selle kaldale ka. Marko tegi esimest ja ainukest korda kiirmarineeritud forelli. Sinna läks hakitud sibul, sidrunimahl, sool ja pipar. Äkki oli mingi näks veel, ei mäletagi, Maitses minusugusele üllatavalt hästi... ma olen selle poole esindaja kelle jaoks sidrun ja kala tuleb lahus hoida.
Mina loopisin lanti edasi, teised panid telke püsti. Kuna ma Karasjohkas arvasin pisikese vihmasabina peale, et ma oma telki püsti ei pane vaid kasutan magamiseks bussi tagumist istet, siis nüüd tegin sama ning ülejäänud reisi jooksul ka (va tagasiteel Sumianeni kämpas). Õhtul tulemust polnud ning kolmanda Lapipäeva lõpus oli meil kogu kamba peale 1 forell püütud. Tegelikult oli see isegi napilt plaanidega vastavuses (nii vähe või palju kui me plaane tegime).
Hommikul hakkas põis pitsitama ning läksin välja. Sel ajal veel päike päriselt ei loojunud aga kuna oli pilves ka, siis mingi aeg oli päris hämar. Ärgates oli meeldiv, parajalt soe, aga natukene niiske ning kergelt pilves. Mul oli spinna kohe bussi kõrval, varjualuse servas. Vesi oli ahvatlev ning paterdasin mööda siledat kallast selle 5 sammu ning tegin esimese viske. Kolmas vise ja kala oli taga. Sain ta kenasti kaldale ning oli põhjust minna riietuma.
Loopisin natukene siin ja seal. Kala käis pinnas ning tegelikult ka ilusat. Sain oma kolmanda kala ka. Ikka valge Tuisu landiga. Teised sättisid samal ajal hommikusööki soojaks. Ei mäletagi kas kartul, peet, õli, maitseained jms segu sai õhtul pannile või jah, hommikuks jagus seda ka. Ilmusin kalaga kohale, teised avastasid alles siis, et 1 kala on juba fooliumi all, laual. Seekord tegin omale meelepärase graaviforelli. Rohke tilliga. See jällegi polnud Markole ja Jakole meeltmööda amps. Suurema osa saingi ise ära tarbida ning Pauli aitas natukene kaasa.
Kuna Markol ei andnud ka süda rahu, siis võtsin oma varulantide karbist välja iidvana Livetargeti vobleri ja andsin talle. See pidi olema nii hea lant, et püüab kinni kõik kalad aga prooviaastal sain sellega paar pisikest haugi ning paar forelli isegi haaras seda kuid otsas ei püsinud. Kuna minu püütud kaladel oli magu luukaritsat täis, siis see vobler tundus sellesse paika sobivat. Ja lõpuks tuligi tulemus. L42 oli seni suurim kala ning andis lootust, et lombis ikkagi neid kiloseid ka. Päeval tulid sinna aga veetma üks noorpaar, proovisid ussiga seal püüda aga tulemust polnud. Ise nägin päikse käes kuidas 4 mõõdukala parves ujusid. Ei võtnud ei lanti ega ussi. Nendelt tuli info, et eelmisel päeval polnud jõele luba saanud ja püüdsid järvest. Tulemuseks 2.5 kg merikas.
Kui kell sai 14, liikusime Veidnesisse ja avastasime, et ikka kella 17st on loosimine. Muud tarka ei osanud teha, läksime suure vee äärde turska ja saidat püüdma. Otsisin välja oma jigikaika ning panin otsa Wild hõbedase pleki. Sellega tuli nii saidat kui turska. Üks oli isegi söögikõlbuliku suurusega. Paraku läks sellega nii, et järgmisel päeval vaatasin, et lõhnab jube imelikult ja viskasin kala ära. Ja natukene hiljem avastasin, et kilekotid lõhnavad hoopis imelikult ja sinna kala toppida pole hea idee. Teistel tuli ka pisikesi kalu (nii nahu nad seal sellel hetkel olid). Markole leidsin oma kulunud värviga Kruunu ning eriti ei kurvastanud kui see põhja jäi (selle risk on seal väga suur).
Norra noorpaar kalapüügiga aega veetmas. Üks pooltest + nende koer pildil.
Veel vaadet meie laagrile. Siit on näha kui lähedal asub laagri lombikene merele.
Selline söögikõlbulukuna tundunud tursk.
Ja peatselt oligi kell 16.30 ning läksime uuesti Veidnesisse. Vaatlesime veel sillalt lõhesid. Kümne kanti neid nähtud sai ning üks kala oli päris korralikku mõõtu.
Ja järgmises peatükis sellest kuidas meil lõheloos läks ning järgmise päeva kalapüük.
Kommentaarid
Postita kommentaar