Iga päev 17 km. Esimene kolmest.
Hommikul ärkasime üles. Umbes pooltel hommikutel astusime Jakoga korraga välja, mina bussist, Jako telgist. Päike oli olemise soojaks ajanud ning higi jooksus nagu saunas oleks maganud. Tegime tiiru järves ning siis tuli kuidagi leiutada bussi taga une jätku. Esimesed hommikud leiutasin akendele matte jms asju ette, päikese varjeks. Akna avamide järel olid sääsed kallal, see hästi ei toiminud. Ja kuna sääski oli tegelikult vähe (ikka kuivus ja kuum), siis ei tahtnud kogu aeg mürki ka peale lasta. Eriti kõrvetava päikese käes. Seega, tüütu värk aga tuli hakkama saada. Teiste telgid olid natukene paremini paigutatud ja seal kannatas natukene kauem lesida.
Traditsiooniliselt praadis Pauli hommikuks peekonit ja muna. Eks igasugust muud kraami leidus ka aga kõige erdam täht oli ikkagi peekon, muna ja majonees. Selline tiksumine ja päeva sisse elamine kestis tavaliselt umbes kella 15-16ni ning siis läksime liivele. Seekord natukene varem, eesmärk hooldustee lõppu sõita ning tee äärsete veekogudega tutvuda. Enne kui päris lõppu jõudsime, vaatasime, et üks ahvatlev jõekene kutsub endaga tutvuma. Tegime pisikese pausi... kuidagi kujunes see omajagu pikaks matkaks ja püügipäeva suuremaks osaks.
See on hooldustee lõpus olev mäe seest purskav jõgi. Sealt polevat varasemalt kala saadud ning nüüd ka ei katsetanud. Läksime hoopis ühele kõrvaljõele.
Jõeke oli enamasti madal ning kala oli maimust kuni selliste 25-30 cm kaladeni. Lõpuks siiski tulid suuremad augud, sügavamad, ning nendes leidus suurt kala. Tundus isegi, et mingis osas oli kalal kuderänne algamas. Enne järve olevast nö suuremast lombist said Pauli ja Jako esimesed kalad kätte. Paulil läks kalda ääres, hooletuse tõttu, korralik kala minema. Kuivale jõudmise ajal arvas, et nüüd tuleb kõvasti siplema hakata, tamiili katki tõmmata ning koos landiga kaduda. Markoga liikusime selle lõigu suurima järveni ära. Vahetult enne järve kohtasime kohalikke kalastamas. Vanem mees loopis lendõnge, paar nooremat ussiõnge ning 1 spinningut. Mõned kalad olid sellised mis olid pisikesed aga kuna vist konksuga liialdanud, siis tuli neil pulgana mööda vett hulpida. Millegipärast ei raatsinud kohalikud neid kaasa võtta. Endalgi juhtus paari kalaga nii, vedelema miskit ei jätnud ning ära me nad sõime. Ussiõngega saadi vähemalt 2 mõõdukala, isegi 40+ tundusid olevat. Rohkem me nende tegemistesse ei süvenenud.
Suure järve eel, selle sopi taga, oli mingi metsamajakene. Sellest oleks saanud teha nii ajutise sauna kui matka peatuspaiga. Kumbagi võimalust me siiski ei kasutanud. Igaks juhuks tulevikuks teadmine olemas.
Jõe järve suubumise kohas tegin esimese viske, kala... alakas. Ei saanud nagu palju viga aga pärast mitmeid elustusminuteid ei tahtnud ta ikka minema ujuda... lõpuks loobusin üritamast ning selline 30 cm kala tuli kotti panna. Jägmised visked tõid ka võtte ja kala.Wildi roosa-must tõi nt forelli. Selles järves ja ainult jõesuudmes see lant kala tõi, mujal see oma kadunud sugulast asendada ei suutnud. Mõõdukala ei saanduki temaga. Ainukene fikseeritud mõõdukala oli paalia aga pärast mõningaid küünlaid läks ta otsast. Kokku sain 7 tugevat ja agressiivset võttu, 2 korda löödi isegi ritv käest (olin kuidagi hooletu algse langemise ajal ning sel ajal toimus enamus võttudest). Panin sellele landile vahpeal roosa gammaruse (kirpvähk) lipsuga järgi ning sain sellega kohe ka forelliduubli. Korraga olid otsas 33 cm kala ning lipsu otsas u 15 cm. Möllasid kivide peal nii palju, et lõpuks läks suurem kotti ning väiksema sain rahus vabastada. Pärast seda eemaldasin lipsu. Markol oli ka võttusid ja kala aga ei miskit erilist. Jako jõudis varsti järve äärde ning temalgi oli seal natukene tegemist. Nagu ikka, mingi aeg saab heas kohas madistada, siis jääb võtt vaikseks. Liikusime järve teisse otsa, mina paremalt, teised vasakult. Väga miskit kena polnud. Va Markol tuli väljavoolu juurest L42 jõekas.
Ma olin võtnud plaani, et puhastan kohe kalad ära, laon need ühte kotti (et mitte kotte liigselt kulutada). Sel päeval said nad niisama kilekotti pandud aga kuna sellega kaotavad nad värvi ja lihtsalt kotis olles ei tule liigne soojus kasuks, siis edaspidi keerasin kalad kohe paberisse ning seejärel fooliumisse. Hoopis teine tera. Kuna sel päeval plaanisime suurema osa kuivatamise punasest püüda, sai kott lõpuks päris kaalukas.
Pauli jäigi esimese sopi juurde, sai sealt oma kalad ning mingi hetk liikus bussi juurde meid ootama. Igaks petteks võiks eelnevalt kokku leppida sellised kadumise, kas ja mis hetkel muretsema hakata. Õnnetuste tekkimise olusid ikka on ning kui keegi kaob, siis oleks hea mingi eelnev kokkulepe. Küll on seal nii piisavalt erinevaid võimalusi ringi liikumiseks, et paratamatult juhtub, et keegi siia-sinna omapäi tegutsema satub. Cobra saatjate akud olid meil lõhepüügil tühjaks saanud. Seal olid meil vahemaad liiga suured ka ning kasu oli saatjatest vähe (va laagri ja jõe vahelisel suhtlusel), nüüd oleks need saatjad väga ära kulunud). Igatahes, me otsustasime, et kui Paulit bussi juures pole, siis hakkame muretsema.
Minul polnud väljavoolu juurde jõudmisel veel miskit mõõdus olevat ette näidata. Küll muutus see olukord peatselt.
Jõel tuli peatselt mingi tamm kuhu oli tehtud veevoolu koondamise koht, ju kalade kärestikust ülesse ja alla liikumiseks. Enne seda oli üks sopp mis paistis kala täis olevat. Esimene vise tõi pisikese forelli ning järgmisega sain oma esimese L42 otsa. Alguses on sellised kalad ka päris suure olemisega ning võtavad jalakese värisema. Koolipoisiliku püüdlikkusega suunasin kala kaldale ja siis sama koolipoisilikkusega tõmbasin ta selja tagusesse põõsasse.
Kui kala roogitud, siis jätkasin loopimist. Tulemuseks 15 alamõõdulist forelli ja paaliat. Kuna suuremat ei lisanudnud, siis liikusin tammile lähemale ning avastasin laheda augu, mille põhjas ja servas olid suured kivirahnud. Tegin Betega mõned visked, siis panin raskema Dami must-oranzi otsa (2 a tagasi oli Seilandis staar olnud), ei midagi. Sees kripeldas, et seal peab kala olema ning tema meelitamiseks oleks leechi vaja. Õnneks olin pannud karpi ka ühe Oina must-punase, karda oli ka üsna pikalt taha seotud. Sellega esimene vise ning kohe päris korralik L42 forell otsas. Leechi otsas olev kala on käitub ka natukene erinevalt (minu paari kala kogemuse põhjal) kui landi või putuka puhul. Mõned sööstud teravate ja suurte kivide vahel, mõned minu meeleheitlikud aga õnnestunud katsed teda põhjakividest eemale suunata ning siis läks korda ta kahe kaldakivi vahele sikutada. Mingi ime läbi püsis ta otsas aga ega kaldale saamine veel lahendatud polnud. Kallas oli nii järsk, et vette astuda ei saanud, kivide vahele mugavalt ma ka ei pääsenud. Paras turnimine, koos võimalusega sinna auku külg ees maanduda, lõppes minu kuiva võiduga. Kahjuks oli telefon autosse laaduma jäänud ning pildid jäid tegemata (olustikust tegin pildid viimasel püügipäeval). Kuna kala lõhkus leechi suht ära (Oinas vaatas raudselt Youtubest Hiina õppevideosid selle sidumise ajal) ning kasutatud punane materjal andis värvi ning lõhna, siis viskasin landi minema. Mul neid mõned veel ning järgmine kord püüan ka nendega kala või paar.
Tammi alla jäi ka kena auk aga sealt sain ainult alakaid. Edasi juba kärestikuline ning raskema maastikuga jõeosa. Sellest kirjutan hiljem kuna siis edasi ei läinud seda osa käisid avastamas Jako ja Pauli meie kolmandal retkel sinna.
Proovisime natukene veel kala püüda aga mingi hetk tundus, et aitab. Palav oli ka. Senini polnud palju vett joonud ning nüüd hakkas see tunda andma. Minu poolsel kaldal polnud allikaid ja ojasid ka. Õnneks oli teises küljes neid lausa kolm. Imesin nagu kaan... tühjaks neid juua siiski ei suutnud. Eks tagasiminek oligi suht joogipausidega teisse järve otsa ning siis kõik koos bussi juurde (väikese pausiga kus me kohalike kalasaaki vaatlesime). Lõpuks tuli levi ning saime teada, et Pauli on bussi juures. Kuna levi tuli, siis läks meil õnneks Paulile teada anda, et õlut ja siidrit vaja. Tuligi meile vastu ja oh kui hea see maitses. Siis oli aeg mõned pildid teha ning teekonda jätkata.
Vahepeal püütud kaladest Marko suurim jõekas.
Jako selle päeva suurim
Need on Pauli kaks kala
9 kala olid sellised mis kenasti mõõdus. Ülemised 3 kõik L42. Marko oma kõige esimesena saadud aga kõige paremini värvi hoidnud (mul oli ka 1 samas mõõdus ja kaalus ning värvis... samad hoiutingimused aga tuhmus ära). Mul nendest suurematest 2 tk, üks kaalus natukene vähem lihtsalt. Jako oli suurema noosi võtnud jäve eelsest pisemast järvekesest. Miskit kõlbas tseeerrida aga 3 kala voblapanusesse.
Traditsiooniliselt praadis Pauli hommikuks peekonit ja muna. Eks igasugust muud kraami leidus ka aga kõige erdam täht oli ikkagi peekon, muna ja majonees. Selline tiksumine ja päeva sisse elamine kestis tavaliselt umbes kella 15-16ni ning siis läksime liivele. Seekord natukene varem, eesmärk hooldustee lõppu sõita ning tee äärsete veekogudega tutvuda. Enne kui päris lõppu jõudsime, vaatasime, et üks ahvatlev jõekene kutsub endaga tutvuma. Tegime pisikese pausi... kuidagi kujunes see omajagu pikaks matkaks ja püügipäeva suuremaks osaks.
Jõeke oli enamasti madal ning kala oli maimust kuni selliste 25-30 cm kaladeni. Lõpuks siiski tulid suuremad augud, sügavamad, ning nendes leidus suurt kala. Tundus isegi, et mingis osas oli kalal kuderänne algamas. Enne järve olevast nö suuremast lombist said Pauli ja Jako esimesed kalad kätte. Paulil läks kalda ääres, hooletuse tõttu, korralik kala minema. Kuivale jõudmise ajal arvas, et nüüd tuleb kõvasti siplema hakata, tamiili katki tõmmata ning koos landiga kaduda. Markoga liikusime selle lõigu suurima järveni ära. Vahetult enne järve kohtasime kohalikke kalastamas. Vanem mees loopis lendõnge, paar nooremat ussiõnge ning 1 spinningut. Mõned kalad olid sellised mis olid pisikesed aga kuna vist konksuga liialdanud, siis tuli neil pulgana mööda vett hulpida. Millegipärast ei raatsinud kohalikud neid kaasa võtta. Endalgi juhtus paari kalaga nii, vedelema miskit ei jätnud ning ära me nad sõime. Ussiõngega saadi vähemalt 2 mõõdukala, isegi 40+ tundusid olevat. Rohkem me nende tegemistesse ei süvenenud.
Suure järve eel, selle sopi taga, oli mingi metsamajakene. Sellest oleks saanud teha nii ajutise sauna kui matka peatuspaiga. Kumbagi võimalust me siiski ei kasutanud. Igaks juhuks tulevikuks teadmine olemas.
Jõe järve suubumise kohas tegin esimese viske, kala... alakas. Ei saanud nagu palju viga aga pärast mitmeid elustusminuteid ei tahtnud ta ikka minema ujuda... lõpuks loobusin üritamast ning selline 30 cm kala tuli kotti panna. Jägmised visked tõid ka võtte ja kala.Wildi roosa-must tõi nt forelli. Selles järves ja ainult jõesuudmes see lant kala tõi, mujal see oma kadunud sugulast asendada ei suutnud. Mõõdukala ei saanduki temaga. Ainukene fikseeritud mõõdukala oli paalia aga pärast mõningaid küünlaid läks ta otsast. Kokku sain 7 tugevat ja agressiivset võttu, 2 korda löödi isegi ritv käest (olin kuidagi hooletu algse langemise ajal ning sel ajal toimus enamus võttudest). Panin sellele landile vahpeal roosa gammaruse (kirpvähk) lipsuga järgi ning sain sellega kohe ka forelliduubli. Korraga olid otsas 33 cm kala ning lipsu otsas u 15 cm. Möllasid kivide peal nii palju, et lõpuks läks suurem kotti ning väiksema sain rahus vabastada. Pärast seda eemaldasin lipsu. Markol oli ka võttusid ja kala aga ei miskit erilist. Jako jõudis varsti järve äärde ning temalgi oli seal natukene tegemist. Nagu ikka, mingi aeg saab heas kohas madistada, siis jääb võtt vaikseks. Liikusime järve teisse otsa, mina paremalt, teised vasakult. Väga miskit kena polnud. Va Markol tuli väljavoolu juurest L42 jõekas.
Ma olin võtnud plaani, et puhastan kohe kalad ära, laon need ühte kotti (et mitte kotte liigselt kulutada). Sel päeval said nad niisama kilekotti pandud aga kuna sellega kaotavad nad värvi ja lihtsalt kotis olles ei tule liigne soojus kasuks, siis edaspidi keerasin kalad kohe paberisse ning seejärel fooliumisse. Hoopis teine tera. Kuna sel päeval plaanisime suurema osa kuivatamise punasest püüda, sai kott lõpuks päris kaalukas.
Pauli jäigi esimese sopi juurde, sai sealt oma kalad ning mingi hetk liikus bussi juurde meid ootama. Igaks petteks võiks eelnevalt kokku leppida sellised kadumise, kas ja mis hetkel muretsema hakata. Õnnetuste tekkimise olusid ikka on ning kui keegi kaob, siis oleks hea mingi eelnev kokkulepe. Küll on seal nii piisavalt erinevaid võimalusi ringi liikumiseks, et paratamatult juhtub, et keegi siia-sinna omapäi tegutsema satub. Cobra saatjate akud olid meil lõhepüügil tühjaks saanud. Seal olid meil vahemaad liiga suured ka ning kasu oli saatjatest vähe (va laagri ja jõe vahelisel suhtlusel), nüüd oleks need saatjad väga ära kulunud). Igatahes, me otsustasime, et kui Paulit bussi juures pole, siis hakkame muretsema.
Minul polnud väljavoolu juurde jõudmisel veel miskit mõõdus olevat ette näidata. Küll muutus see olukord peatselt.
Kui kala roogitud, siis jätkasin loopimist. Tulemuseks 15 alamõõdulist forelli ja paaliat. Kuna suuremat ei lisanudnud, siis liikusin tammile lähemale ning avastasin laheda augu, mille põhjas ja servas olid suured kivirahnud. Tegin Betega mõned visked, siis panin raskema Dami must-oranzi otsa (2 a tagasi oli Seilandis staar olnud), ei midagi. Sees kripeldas, et seal peab kala olema ning tema meelitamiseks oleks leechi vaja. Õnneks olin pannud karpi ka ühe Oina must-punase, karda oli ka üsna pikalt taha seotud. Sellega esimene vise ning kohe päris korralik L42 forell otsas. Leechi otsas olev kala on käitub ka natukene erinevalt (minu paari kala kogemuse põhjal) kui landi või putuka puhul. Mõned sööstud teravate ja suurte kivide vahel, mõned minu meeleheitlikud aga õnnestunud katsed teda põhjakividest eemale suunata ning siis läks korda ta kahe kaldakivi vahele sikutada. Mingi ime läbi püsis ta otsas aga ega kaldale saamine veel lahendatud polnud. Kallas oli nii järsk, et vette astuda ei saanud, kivide vahele mugavalt ma ka ei pääsenud. Paras turnimine, koos võimalusega sinna auku külg ees maanduda, lõppes minu kuiva võiduga. Kahjuks oli telefon autosse laaduma jäänud ning pildid jäid tegemata (olustikust tegin pildid viimasel püügipäeval). Kuna kala lõhkus leechi suht ära (Oinas vaatas raudselt Youtubest Hiina õppevideosid selle sidumise ajal) ning kasutatud punane materjal andis värvi ning lõhna, siis viskasin landi minema. Mul neid mõned veel ning järgmine kord püüan ka nendega kala või paar.
Proovisime natukene veel kala püüda aga mingi hetk tundus, et aitab. Palav oli ka. Senini polnud palju vett joonud ning nüüd hakkas see tunda andma. Minu poolsel kaldal polnud allikaid ja ojasid ka. Õnneks oli teises küljes neid lausa kolm. Imesin nagu kaan... tühjaks neid juua siiski ei suutnud. Eks tagasiminek oligi suht joogipausidega teisse järve otsa ning siis kõik koos bussi juurde (väikese pausiga kus me kohalike kalasaaki vaatlesime). Lõpuks tuli levi ning saime teada, et Pauli on bussi juures. Kuna levi tuli, siis läks meil õnneks Paulile teada anda, et õlut ja siidrit vaja. Tuligi meile vastu ja oh kui hea see maitses. Siis oli aeg mõned pildid teha ning teekonda jätkata.
Kommentaarid
Postita kommentaar