Kodujärve esimesed paaliad ning esimene lühimatk.
Ei ole tegelikult august, need kuupäevad said nii sätitud, et lugu päevade kaupa algusest lõpuni reastatud oleks. Meie viibisime seal juuli viimased päevad.
20.juulist alates on Mohkkjavri juurde viiv tee avatud. Enne seda asub suur vee reservuaar, eks teised suured järved osalevad ka selles protsessis. Tee avatakse sel ajal põhjusel, et nö kevadistes oludes laguneks tee liiga kiiresti ära. Kohati oligi tee asfaltkate siit ja sealt lagunenud, mingist hetkest edasi oli aga üldse kruusatee. Seda teed tuli meil läbida nii 20km kanti ja siis jäime laagrisse. Suure järve äärde, pisem kodujärveke kohe üle tee. Sel aastal oli rahvast palju. Kõikvõimalikud kohad kämpabusse ja niisama telklaagreid täis. Eks meie kodujärve poolel oli ka alati 2-4 seltskonda suvitamas. Mõned proovisid isegi kala püüda aga märgata polnud, et keegi saanuks midagi (äkki ikkagi said). Meie kõrval olid aga seltskonnad (või üksiküritajad), kes käisid suurel järvel paadiga. Seal ongi nii, et kaldalt pole suures järves eriti midagi teha. Me sel aastal ei katsetanud aga varasemalt polnud see tulemust toonud ning mõned selle aasta üritajad (soomlasi ikka leidus kes katsetasid) said ka ainult pisikesi või lihtsalt võttusid.
Eks me panime oma laagri paika ning tegime esimese õhtupoolikutiiru kodujärvele. Alustasin Betega. Kuna teistel polnud miskit alternatiivset kaasa võetud, siis nad ainult Betedega püüdsidki seal (Myronid seekord väga kala tuua ei tahtnud). Mina nendega sealt kala ei saanud. Jako sai ühe alaka hiljem ikka kätte ning mõned võtud ja äraminekud. Teistel oli vist rahulikum lugu. Igatahes, panin jälle selle puna-musta Wild merikalandi otsa ja proovisin. Kohe ujus mõõdukala järgi aga ära ei võtnud. See andis lootust ning jätkasin. Enamasti vajumise pealt aga vahepeal ka kerides ja pausitades.. ehk, vajumise pealt tuli võttusid mitmeid. Tore oli see, et paari tunni jooksul sain 3 paaliat kätte ka. Sellega meie õhtune saak piirdus ning läksime laagrit sättima ja kala praadima.
See lant oli päris hea, lendas kaugele, mängis kenasti ning paaliale meeldis. Sama mudel aga roosam hõbesäbruga variant tõi omajagu võttusid ja ühe küünaldega põgeneva kala kuid kätte sain tollega ainult forelle.
See lant oli nii edukas, et kogu reisi 9st mõõdupaaliast, terve kamba peale saadud, tõi see 5.
Jako sättis pliidi paika ning Marko praadis imelisi kalajuppe. Välimus super ning praetuna oli see variant paaliast ka kõige parem. Tervelt kala praadides oli forell rasvasem ja mahlasem. Tükkidena sai see aga natukene krõbedam ja siis oli kala ideaalne. Soolakalana tundus ka forell parem olevat. Tegelikult on tegemist ikkagi hea kalaga ning on patt pisidetailide üle kurta (oleks võinud ju ise kala ideaalse piirini küpsetada, siis ei ole kuiv ega midagi).
Kui kala söödud ning rahval telgid väljas, liikusime kodujärvele lanti loopima. Marko oli öisest lõhepüügist väsinud ning plaanis pärast kodujärve laagrisse naasta ning magama minna. Meie plaan oli liikuda otse üle mäe ning vaadata selle taga olevat suuremat järve. Kuuldavasti olla see väga hea paaliajärv, sh kaldalt püügiks. Tegin paar viset ja esimene paalia oli otsas. Nagu ikka puna-must Wild. Rookisin kala ning Marko uuris, et kas saab katsetuseks minu spinnaga mõne viske teha. Mul polnud selle vastu midagi. Viske tugevuse kohta kinnitasin, et tuleb ikka isuga lennutada. Mõeldud tehtud, paraku takerdus nöör kusagile ridva külge ning plaks.. lant maandus üsna keset järve. Selline kurb-naljakas olukord millest oleks hea videoklipi saanud. Olles avastanud landi mis antud hetkel ja oludes toimis, siis selle kaotus oli sama nukker kui eelmine aasta Count Downist ilma jäämine. Võrreldes teistega läks paaliapüügil seis kohe võrdsemaks. Pidin nuputama millega ma antud landi asendan ning lennu ja tooni poolest sai selleks Abu Garcia vaskplekk (sama millega harjust püüdsin). Hiljem katsetasin ka samasugust Wildi roosa-musta lanti aga sellest juba edaspidi. Sellel õhtul loopisn oranzis toonis Betesid ning Abu plekki.Rohkem võtte ei saanud. Teised ka mitte. Kodujärvest järgmine järv oli madal ja elutu. Sealt edasi Suur järv aga kala ei pakkunud. Tuul tõusis ka väga tugevaks ning see võis olukorda mõjutada. Kuuldavasti pidada see suur järv väga hea paaliajärv olema.
Selline oli vaade meie kodujärvele. Sel hetkel polnud tuul veel on täis võimu saavutanud.
Kuna kala osas meil õnne polnud, liikusime laagrisse tagasi. Selgus, et Jako telk oli ainult kergelt kinnitatud ning tuulega Mohhkejavrisse suplema läinud. Vardad lõhkus tuul samuti osaliselt ära. Marko oli õnneks laagris ning suutis hullema ära hoida. Küll oli Jakol tegemist, et telki kuivatada ning magamiskõlbulikus sättida. Kui see lõpuks tehtud sai, siis oli ka meie päev läbi ning katsusime mõned tunnid magada.
20.juulist alates on Mohkkjavri juurde viiv tee avatud. Enne seda asub suur vee reservuaar, eks teised suured järved osalevad ka selles protsessis. Tee avatakse sel ajal põhjusel, et nö kevadistes oludes laguneks tee liiga kiiresti ära. Kohati oligi tee asfaltkate siit ja sealt lagunenud, mingist hetkest edasi oli aga üldse kruusatee. Seda teed tuli meil läbida nii 20km kanti ja siis jäime laagrisse. Suure järve äärde, pisem kodujärveke kohe üle tee. Sel aastal oli rahvast palju. Kõikvõimalikud kohad kämpabusse ja niisama telklaagreid täis. Eks meie kodujärve poolel oli ka alati 2-4 seltskonda suvitamas. Mõned proovisid isegi kala püüda aga märgata polnud, et keegi saanuks midagi (äkki ikkagi said). Meie kõrval olid aga seltskonnad (või üksiküritajad), kes käisid suurel järvel paadiga. Seal ongi nii, et kaldalt pole suures järves eriti midagi teha. Me sel aastal ei katsetanud aga varasemalt polnud see tulemust toonud ning mõned selle aasta üritajad (soomlasi ikka leidus kes katsetasid) said ka ainult pisikesi või lihtsalt võttusid.
Kui kala söödud ning rahval telgid väljas, liikusime kodujärvele lanti loopima. Marko oli öisest lõhepüügist väsinud ning plaanis pärast kodujärve laagrisse naasta ning magama minna. Meie plaan oli liikuda otse üle mäe ning vaadata selle taga olevat suuremat järve. Kuuldavasti olla see väga hea paaliajärv, sh kaldalt püügiks. Tegin paar viset ja esimene paalia oli otsas. Nagu ikka puna-must Wild. Rookisin kala ning Marko uuris, et kas saab katsetuseks minu spinnaga mõne viske teha. Mul polnud selle vastu midagi. Viske tugevuse kohta kinnitasin, et tuleb ikka isuga lennutada. Mõeldud tehtud, paraku takerdus nöör kusagile ridva külge ning plaks.. lant maandus üsna keset järve. Selline kurb-naljakas olukord millest oleks hea videoklipi saanud. Olles avastanud landi mis antud hetkel ja oludes toimis, siis selle kaotus oli sama nukker kui eelmine aasta Count Downist ilma jäämine. Võrreldes teistega läks paaliapüügil seis kohe võrdsemaks. Pidin nuputama millega ma antud landi asendan ning lennu ja tooni poolest sai selleks Abu Garcia vaskplekk (sama millega harjust püüdsin). Hiljem katsetasin ka samasugust Wildi roosa-musta lanti aga sellest juba edaspidi. Sellel õhtul loopisn oranzis toonis Betesid ning Abu plekki.Rohkem võtte ei saanud. Teised ka mitte. Kodujärvest järgmine järv oli madal ja elutu. Sealt edasi Suur järv aga kala ei pakkunud. Tuul tõusis ka väga tugevaks ning see võis olukorda mõjutada. Kuuldavasti pidada see suur järv väga hea paaliajärv olema.
Kuna kala osas meil õnne polnud, liikusime laagrisse tagasi. Selgus, et Jako telk oli ainult kergelt kinnitatud ning tuulega Mohhkejavrisse suplema läinud. Vardad lõhkus tuul samuti osaliselt ära. Marko oli õnneks laagris ning suutis hullema ära hoida. Küll oli Jakol tegemist, et telki kuivatada ning magamiskõlbulikus sättida. Kui see lõpuks tehtud sai, siis oli ka meie päev läbi ning katsusime mõned tunnid magada.
Kommentaarid
Postita kommentaar