Sõidame autoga + püüame Karasjohkas harjust

Vältisime seekord olukorda kus Oina juures õhtu meeldivalt läheb. Reisile meile keegi pannkooke muidugi nüüd kaasa ei teinud (Oinas vist ei maganudki aasta tagasi... vorpis päras mõningat õlut meile täidisega pannukaid reisile kaasa, sel ajal kui me oma vähest kolme unetundi magasime). Tartust saime varakult minema, Marko korjasime Piibe mnt äärest peale (elab nii tunni kaugusel), läks ka sujuvalt. Seejärel jõudsime Tallinnasse ning saime aru, et päris vara jõudsime. Kulutasime aega mingis Tallinna rannas kolades ning käisime ning ostsime poest praktiliselt kogu vajaliku kraami. Seejärel juba viimasele laevale. Kell 00.30 olime üle ja suund üles. Nagu plaanitud, siis sõit läks vahetustega, Jako, Pauli, mina... ja siis jälle Jako või Pauli (Marko sõitis oma tunnid hiljem täis). Nagu aru saate, siis ülesse sõit on lihtsalt sõit ja sõit ning mõnes tanklas peatus. Katsusime ära tabida liigse alkoholikoguse. Olime nii usinad ja hoos, et üle piiri läksime juba alla lubatud koguse joogiga. Piiril meid kinni ei peetud, võeti hoopis 1 ees sõitev Saksa massin maha. Oleks olnud huvitav näha kuidas see asi seal kinni pidamise korral käib. Lisaks tanklapeatustele, kasutasime pidevalt võimalust, et vette ronida. Bussis konditsioneeri polnud ning päike, +30 kraadi väljas... andis küpseda. Mina käisin vees ainult korra, kõvemad kalad käisid igas nires sees.

Hästi, lõpuks olime Karasjohkas. Ma ise hõikasin välja, et läheme sinna ja seal järved ja jõed.. tore värk harjuse püügiks. Kui kohale jõudma hakkasime, siis uuris rahvas, et kuhu laagrisse või kalale... mul polnud aimugi, sest selle uurimise jätsin tegemata. Läksime teisele poole asulat ning parempoolse järve äärde. Selgus, et Jako oli selle järve ääres juhuslikult varemgi peatunud ning sama juhuslikult sattusime sinna ka seekord. Seal on olemas päris hea kämpakoht. Kuivkäimla on ühe möki juures ka ning kuna hetkel seal elu polnud, siis saime seda kasutada (üldse, kui natukenegi tahta, siis saab põhjamaa reisi suuresti teha ilma looduses kükitamiseta). Külma mägioja joogiveeks seal polnud ning ega me väga piirkonnaga tutvust ei teinud ka. Hea kui on olemas kasvõi 5 l kanku veega, selle täitmiseks on Põhjas palju võimalusi.

Esmalt leppisime mõne võikuga ning paraku nappide Garagede tarbimisega. Seda u selles ulatuses, et õnged koos ja minek. Enne siiski aktiveerisime kohaliku kalastusloa. Kehtib aasta lõpuni. Aktiveerisime ainult oma tsooni, kaheks päevaks ning seejärel rohkem seda ei teinud. Aktiveerimisest peaks püügiks piisama kuid hiljem selgus, et aruannet ei saa teha kui mingiteks päevadeks on mingid piirkonnad aktiveerimata. Kuna nende piirkondade otsimine tundus telefonis tüütu, siis jätsime selle hiljemaks... aga seetõttu läks aruandesse ka ainult Karasjohka harjusepüük.
 
Meie laagri esises lahesopis käis kala kenasti pinnas aga pigem väike. Järves on nii haugi, ahvenat jms kala ka aga meie saime ainult harjuseid. Nagu eelinfo oli, siis harjust seal kandis jagub. Vaikselt mööda nurgatagust lahte astudes sain alaka harjuse (Bete Lottoga, need tõid enamuse saadud kaladest), siis sai Pauli esimese mõõdus kala ning kohe mina ka. Marko sai putukaga ühe mõõdukala. Jakol seda õnne polnud ning edasi keskendus ta niisama meeldivalt olemisele.

Harjusega oli põhiplaan ikkagi vobla, seetõttu võtsime ära peaaegu kõik tursked kalad. Kokku kogunes neid kalu (kui nüüd matemaatika alt ei vea) minul 9, Paulil 6, Markol 1 ning Jakol hommikul 2. Lisaks neid mis tagasi läksid... selliseid mõõdu piiril, või sent ülegi, lasime tagasi ikkagi ka. Normaalset kala jagus piisavalt. Paremale jäävas esimeses lahesopis tuli kahladega ikka suht omajagu astuda, et kala saada. Nägime paari havinolki ujumas (õnneks lanti nad kakkuma ei tulnud). Selle lahe lõpus oli kivide rida mille taga oli vesi juba päris sügav. Marko sai sealt lennukaga oma ainukese mõõduharjuse, mina suutsin seal kivi taha kaotada esimese, õnneks mul ka viimase, landi (puna-valge kehaga Myron, mis Arjeplogis suurimad kalad tõi... seekord aga ei olnud liiga teema). Möödunud aastal suutsin lante päris usinasti kaotada, aga eks seal oli haugi, natukene väsimusest tulenevaid hooletusvigu, teravaid kive jms.

Igatahes, kuna kaotasin selle landi ära, siis nihkusin ohtlikest kividest veidikene paremale ning kala hakkas tulema. Minul tuli harjusied 3st viskest 3 mõõdukat. Pauli võttis samal ajal 2 kala ning tegi paar võtuta viset ka. Seejärel lisandus mõni kala veel. Mingi hetk kala rahunes ning liikus natukene kaugemale.



Need kalad tulid u 30 m lõigu pealt jutti. Puhastamise ja pildistamise pausid vahel.











Kuna kala enam nii ei võtnud ja aeg hakkas hiliseks muutuma, siis liikusid teised tagasi laagrisse. Ise jäin veel putukarakendusi katsetama. Selleks olin valinud Abu Garcia vasekarva pleki, pealt punase seljaga. Sellele sidusin järgi u meetrise lipsu ning sellele külge kollakas-pruuni kirpvähi, vahepeal ka ühe puna-musta kuulpea. Sain kala sellega küll. katsetamine ja sidumine võttis aega kuid lõpuks lisandus mul veel kolm harjust ning liigutasin isikliku rekordi 47 cm peale (jäi veel kenasti reservi järgmisteks kordadeks). Suurim harjus punase, täpilise, Bete Lottoga (9g), üks kala Abu Garcia plekiga ning üks kala selle taga oleva kuulpeaga. Putukatega sain alakaid veel.

Kella 00-00.30ne vahel tuli üldiselt kala vähem aga selle eest natukene suuremaid. See Abu Garcia plekk kujunes mul üheks põhilandiks sellel reisil. Harjuse puhul lihtsalt suuruse pärast ning hiljem mõningaste olude tõttu.

Hommikul liikusid Marko ja Jako spinningutega harjust püüdma. Pisikesi olla omajagu tulnud, Jako sai paar mõõdukala ka. Mina ja Pauli fileerisime harjused ära sel ajal. Kuivatamise jaoks jätsime soomused fileele peale. Raputasime soola peale ning päevaks soolduma. Paar kala tegime korralikult puhtaks, hautasime natukene köögivilju, lõpuks sinna juurde toorjuust ja kalafilee. Kordamise mõttes mainiks, et selliselt ettevalmistatud köögivilja on keeruline kaasa võtta. alguses on vaakum, pärast õhupall. Päevakene veel ja sellest segust poleks midagi teha enam olnud.


Kui meil sai söödud, siis läksime ise ka kalale. Kell oli u 12 ning kala enam ei võtnud. Paar alakat meelitasime välja. Marko ja Jako tegelesid sellel ajal söömisega. Seejärel pakkisime asjad ning liikusime üles... lõhepüügiseiklusele.

Ps. olgu mainitud, et sinna minnes oli murakas veel toores. Tagasi tulles kannatas juba päris hästi neid korjata. Tore oli päevast päeva jälgida kuidas murakaid järjest enam küpsel kujul leida võis. Päris tippaeg jäi siiski veel u nädala kaugusele meie reisi lõpust.

Pps. Pilte tegime me reisil kõik, kasutan vastavalt vajadusele teiste omasid ka :) Tänud Pauli, Jako ja Marko.