Viimane püügipäev Laksefjordi platool

Hommikul päike ei halastanud. Saime vaevu magama, kui päike bussist sauna tegi. Ronisin unisena välja, tegin supluse ning arvasin, et kui madrats bussi taha vedada, ennast natukene sääsekindlamalt katta, siis saab edasi magada. Natukene mürki tuli ikkagi ka kasutada aga mõni unetund lisandus. Bussi varjus oleks elektrooniline sääsepeleti ära kulunud. Üldiselt tuulega pole sellest suurt kasu, siseruumis kasutada ei tohi, maksab palju, kestab vähe. Kõige selle tõttu seda soetama ei hakanud. Saime ilma ka hakkama... sääski ju eriti polnud (va mõned hetked.. aga selliseid leidub Eestis ka).

Mingi nõme vill oli keele otsa tekkinud. Pisikene aga tüütu. Õnneks aitas kompoti manustamine ja sellega suu loputamine. St, seda tuli 2-3 päeva teha. Üldiselt siis ei häirinud aga ilma kuivatava ja desinfitseeriva vahendita oleks päris niru olla olnud. Taruvaigu-saialille surts võiks ka teinekord kotti saada, see aitab igasuguse värgi korral.

Selliselt sain ise veel natukene magada, mõned teised samuti. Varsti aga tuli leppida päeva algamisega ning seadsime viimaseks suuremaks püügipäevaks sihid. Kuna tahtmine oli mõni värske kala ka kaasa võtta, siis tundus see päev parim selleks. Ja, et kala ikka saaks, suundusime uuesti meie põhijärvele. Sellele kus kala oli, mis jäi ainult 2.6 km kaugusele, mööda ülemist nõlva oli mugav astuda ka. Ahjaa, kuna mul saabas ikka hõõrus, siis seekord panin jalga kahlad ning kahlasaapad. Tundus küll, et nendega peaks olema veel hullem.. aga, teise olemisega saabas, ei hõõrunud. Vette sai pidevalt ronida ning see jahutas. Kokkuvõttes oli ikkagi mugavam.

Seekord läksid Pauli ja Jako avastama suuremast järvest väljuvat jõge. Mere poole jõudes on see lausa lõhejõgi aga kuna vahepeal on päris suure tõusuga kosed, siis ülesse arvatavasti kala ei tule. Vahepeal on päris ahvatlevad sopid ja järvekesed ka. Järved jäid kaugemale. Jões ja soppides oli kala väike, nii kuni 30 cm. Palju olla neid olnud aga kuna suurust mitte, siis lõpetas see duo püügi. Natukene loobiti veel suuremas järves ning siis läksid nad minema. Õnneks tuli Pauli meile öösel autoga järgi, mitte ei jäetud pikka matka tagasi tegema :D

Mida meie, ülejäänud 2, siis tegime. Mina läsin järve lõppu, natukene mööda jõge alla, ning ronisin mäkke. Seal olid 2 järve... lisaks poolel ronimisel külm allikas ning paar metsise kana, kes lendu läksid. Järved olid väga kenad, sügavust oli, kõike nagu oli... kala 0. Peegelsile aga pinnas polnud käimist. Putukaid oli, isegi mõni kaan ujus uljalt ringi. Seega, üks päriselt tühi järv, selline mis ei külmu põhjani aga kus millegi pärast kalale ei sobi.

 Võimalus oli mööda mägesid edasi matkata, kaugemal oli veel paar järve, samal kõrgusel. Loobusin sellest mõttest ning võtsin ette laskumise põhijärvele. Kivid olid lahtised, õnneks siin ja seal kasekesi millest kinni haarata. All oli see sopp, kus kohast ma selle järve esimesed paar suuremat kala sain. Nüüd käis ka 1 ok kala pinnas ning tegin vaikselt laskumise, et teda tabada. Kahjuks näitas ta ennast nii harva ning meie pakutud sööta ta ei võtnud.

 Selles jõelõigus tundus vesi üsna madal olevat aga praktiliselt vööni läks ära ning selles sopis oli see üldse päris sügav. Esimese ok kala sain selle neemekese otsast otse taha serva visates. Pauli sai ka tegumisest kaldast sinna soppi visates ühe. Teise sain juba selle sopi paremast otsast. Pildilt jääb napilt välja tamm ning selle alla jääv järgmine auk.

Keskendusime Markoga jõe lähte juures olevatele suurtele kaladele. Käisid pinnas küll, isegi päris hästi aga jällegi, võtsid hajusalt musta putukat ning olid toidu osas väga valivad. Kõht täis, siis pole vaha neil rapsida. Meie putukatele reaktsiooni 0. Lõpuks ootasin kuni suurem kala pinda tuli ning loopisin Bete Lottoga neid.. üks L43 võttis kogemata lanti ning sain selle kala kätte. Lootust mul enam polnud... Pauli ja Jako olid veel järve ääres, selle peale tegidki paar viset aga loobusid ikka. Marko loopis veel jões sel ajal putukat kui tulemuseta. Kuna sisetunne ütles, et landiga on võimalik veel kala saada, keskendusengi sellisele püügile kus viskasin sinna kus mõni kala jahtimas käis. Marko võttis sama plaani ning järve teise otsa lähedalt saime mõlemad ühe mõõdukala veel. Minul oli L42, Markol sinna 40ne kanti. Kalal suurust oli. Maod olid muidugi juba putukat täis. Enda teise sain tegelikult u järve poole pealt, seal madalam osa, sain kaugemale kahlata ning siis loopida paremale, ette ja vasakule. Kuna sektoris olid mõned kalad aktiivsed, siis sain mõne kätte ka. Paar alakat aga siis tuli see kotikala otsa. Jõudsime jälle järve tuleva jõeni ning hakkasime järgmise väikejärveni minema. Loopisime vahepeal... seal kus eelmine kord rahvas püüdis, edukalt ka, seal oli üsna madal... vööni vast... selge vesi ka. Ei teagi kuidas seal nii kala tuli neil. Meie ei saanud midagi.
Vaikselt hakkas tulema see väiksem järv. Ma polnud sellest enne ise püüdnud, seetõttu vaatasin, et mingi heinane värk.. madal ka. Sain alakaid ikka aga imestasin, kus kohast seal teised enne nii hästi püüdsid. Lõpuks tõmbas mingi kala mul siduri siiski kärisema. Tegemist veidikene oli, et ta heintesse ära tuua... üllatuseks L41 mamma. Mari oli suur ning seda nägu, et varsti läheb kudemiseks. Paistis, et kuderänne oli kohati alanud. Järve ülesvoolu osa oli juba sügavam ning natukene suurem. No, diagonaalis lanti üle ei visanud. Kala käis pinnas mitu, st, suuremaid. Proovisime jälle putukaga aga ei olnud edu. Ma võtsin kasutusele forelli värvides ja konksudega count downi ning sellele lipsuga mingi tumedam putukas. Keegi isegi käis mõne korra võtmas aga otsa ei jäänud. Väga äramineku piiril tegin mõned visked landiga ka aga võtte ei järgnenud. Seejärel läksime minema, avastasime, et bussi pole... õnneks oli levi ning saime Pauli sms-i, et annaks teada kui tagasi jõuame. Ta ise oli ka suht tagasi juba ning kerge murekene leidis meie jaoks õnneliku lahenduse.

Vaja oli veel kalad külmikusse viia ning magama ära. Alkoholi ka enam polnud, st, polnud ka põhjust üleval olla. Kell oli umbes 1... ning sel ajal oli juba paar tundi peaaegu pimedat aega ka. Augusti algus ikkagi.

Selline oli järvest välja voolav jõgi, pärast esimest tammi. Väikest kala palju, suurt mitte. Kahju, et selle reisi ajal selliseid kenamaid kalajõgesid ei avastanudki. Just sellist, kus kohast forelli ja harjust kenas mõõdus saaks (eks neid ole ka, eriti Krasjoki kandis aga nende avastamine jääb tulevikku).