Esimese matkapäeva teine pool. Satume parimale järvele lõpuks tagasi.
Liikusime tee lõppu. Sealt pahiseb jõgi mäe seest välja ning ega kalastuse mõttes miskit tarka ei paistnud. Tegime oma õhtuse söögipausi. Vaatasime kuidas seltskond matkalisi oma retkelt naaseb ning liikusime tagasi. Natukene... Seal oli üks pisem jõgi. Nagu ikka, sellele jäävad pisemad järved, lõpuks 1 suurem ning sõgavam järv ja sealt edasi kuni selle järveni mis meile just haästi kala pakkunud oli.
Eelmise aasta kogemus näitas, et kui pidevalt uut vett ja kohtasid otsida ning mööda ilma ringi matkata, siis juhtub küll ja küll, et kala ei saagi. Või väga ei saa. Helgele harjusepäevale järgnenud paar kasinamat päeva läksid üle külluslikuks forellipäevaks. Nüüd oli siis see hetk kui katsetamise ja proovimisega leidsime need järved üles, kus kalaga olukord pigem niru (väikest siiski oli ka püügikaugusel, suuri aga vähe ja kaugel).
Alguses olevad järved olid üsna madalad, mõnes kohas sügavamat ala ka. Kala käis pinnas igal pool aga ühtegi suuremat me ei näinud. Landiga tulid ka ainult pisikesed forellid ja paaliad. Eilsega sarnaselt oli eesmärgiks selline natukene suurem järv (üldiselt olid järved püügi mõttes lombid, püügikõlbulikud väikejärved, st, kolmandiku kuni pool järvest pidi lant välja lendama, siis natukene suuremad järved kus polnud väga lootustki poolde järve visata pool kuni rohkem järvest polnud kaldalt loobitav, siis olid suured järved kus oli tunne, et äkki ikka on võimalik kaldalt kala saada aga nähtud kalad olid siiski kaugel ja kõige tipuks Mohkkjavri... seal oli tunne nagu oleks õngega a la Võrtsjärve kaldale sattunud). Suurema järve eel olid mõned mehed ja naised kalastamas, tavaliselt püüavad nö kohalikud ussiõngede või lendõngedega. Leidus mõlemat varianti harrastavaid. Suuremas järves oli kala kaugel ning pinnas käis kala vähe. Võttusid 0. Lahedalt sügav oli see järv. Kaldast alates kukkus alla ning kaugemale visatud lant vajus ja vajus ja vajus.... aga kala ei njäkkinud.
Kala käis pinnas vastaskaldas, seal olid paar meest katsetamas aga liikusid peatselt mööda oja alla. Natukene veel vaatasime järve ja saime aru, et siit me kala ei saa. Jah, suurt kala oli.. vähe... Kui me hiljem mäeharjal vaatlesime ja võrdlesime kahte järve, siis meie lemmik oli umbes sama suur aga kala käis pinnas 3-5 korda enam. Ka kalda juures. Matkasime ise ka alla ja jõudsime hea järve juurde. 2 meest, vist soomlased, jäid peaoja suudme juurde ning küpsetasid lõkkel ühe kala ära. Levinud viis, lõke püsti, kala pikki toika otsa ning harkidele küpsema. Arvasin, et nad jäävad sinna laagrisse, kotid olid neil seljas suured, võimalik, et käisidki järvelt järvele ning vahepeal telkisid. Hämara eel aga pakkisid nad asjad kokku ning läksid minema. Meie loopisime hajusalt järve läbi. Ise jäin seekord teisele kaldale püüdma. Kala käis küll pinnas, lantigi võeti. Midagi tõsisemat siiski polnud. Kui juba hämarduma hakkas, sain Abu plekile võtu ning päris ok forelli. Järgmine vise oli kohe võtt aga tulemust ei toonud. Mul oli roosa kirpvähk ka landile järgi seotud ning kala tulles oli alati pikalt harutamist. Selle tõttu võtsin selle tagant ära ning püüdsin ilma selleta. Peaks mainima, et kui kala tuleb meetrise lipsu küljes oleva putuka otsa on tunne hoopis teine. Palju pehmema ja sujuvama tulekuga. Sarnane heitekorgiga püügile. Seega, ohverdasin lahedama kala kaldale toomise harutamisvabale püügile. Kui juba päris öö saabuma hakkas, sidusin gammaruse uuesti järgi ning tuli järgmine kala otsa. Täitsa kena paalia. Need teevad sõitu ja hüppeid ka, kui veekogu jahedam ning kala päris notistunud pole. Jällegi harutamist palju ning lõpuks lõikasin sassi läinud lipsu ära ning tegin järgmise viske ilma selleta. Kohe kui lant maandus käis ridvast pauk läbi ning sidur kärises. Üldiselt pidi kala ikka üle 40ne cm olema, et sidur üldse häält teeks aga see sõitis korralikult. Läks natukene aega ning sain aru, et tuleb hüppesse. Surusin selle ridvaga maha, nägin veel turske selja ära aga siis läks kala ikkagi otsast. See oli antud reisi kahest suurema kala võimalusest esimene Aga mis teha, vähemalt lähevad otsast ära kaugel maal, oludes kus kala on niigi ning päris pisaraid valama ei hakka. Eestis oleks sellise kala kaotamine kindlasti palju valusam, eriti kui see päeva, või aasta ainukene juhtub olema.
Pauli jõudis ka tagasi minu juurde, rääkis kuidas ta sai L42 forelli samast kohast kus minagi eile olin saanud. Siis viskas paar korda landi kividesse kinni ning käis seda vabastamas. Kivid olid kaldus ning teravad. Liikumine ebameeldiv ja aeganõudev. Reaalselt kulus ühe otsa läbimiseks umbes 15 minutit, kui mitte kauem. 2 järjestikust kinni visatud heidet pole just meeldiv kogemus.
Tagasiteel proovisime Kalevipoegade vääriliselt kivi heita. Olid mõned kaljude serval nii ohtlikult. Hoolitsesime selle eest, et need kellelegi kunagi kogemata peale ei veereks ning veeretasime paar tk ohutuse mõttes alla.
Laagrisse jõudes tegime õhtusöögi ning jõime paar õlut. Edasi läks loosi rumm ja koola. Hiljem manustasime veel ära ühe likööriks tehtud marjasegu (kirsid, sõstrad, vaarikad, viin ja suhkur). Rahvas väga ei huilanud, polnud see veel piisavalt valmis naistekas ega olnud piisavalt hapu meestele sobiv jook. Oleks pidanud sellele koola selga valama, äkki oleks kannatanud ka teisega ühele poole saada. See jõudis lausa Eestisse tagasi poolenisti. Ahjaa, miks mul see kaasas oli... aga selleks, et võtsin "kompotti" kaasa. Hädaolukorraks.
Kalad fileerisime, paar tk toiduks ja ülejäänud kuivatamiseks soola. Seda ei väsi mainimast, et kuivatatud harjus ja forell on väga head suupisted. Forell tahaks äädikavett minimaalselt aga paraku kärbes ei halasta. Forell kipub käiki maitseid lihtsalt juurde võtma ning on niisama ka suht rammus ja tummine suutäis. Harjus ja topelt äädikas on parem kooslus. Olgem siiski ausad, pole forellil häda mida ning kui on tahtmine mõnda kala pikemalt säilitada ja koju viia, siis kõlbavad nad kuivatamiseks ja söömiseks küll.
Eelmise aasta kogemus näitas, et kui pidevalt uut vett ja kohtasid otsida ning mööda ilma ringi matkata, siis juhtub küll ja küll, et kala ei saagi. Või väga ei saa. Helgele harjusepäevale järgnenud paar kasinamat päeva läksid üle külluslikuks forellipäevaks. Nüüd oli siis see hetk kui katsetamise ja proovimisega leidsime need järved üles, kus kalaga olukord pigem niru (väikest siiski oli ka püügikaugusel, suuri aga vähe ja kaugel).
Alguses olevad järved olid üsna madalad, mõnes kohas sügavamat ala ka. Kala käis pinnas igal pool aga ühtegi suuremat me ei näinud. Landiga tulid ka ainult pisikesed forellid ja paaliad. Eilsega sarnaselt oli eesmärgiks selline natukene suurem järv (üldiselt olid järved püügi mõttes lombid, püügikõlbulikud väikejärved, st, kolmandiku kuni pool järvest pidi lant välja lendama, siis natukene suuremad järved kus polnud väga lootustki poolde järve visata pool kuni rohkem järvest polnud kaldalt loobitav, siis olid suured järved kus oli tunne, et äkki ikka on võimalik kaldalt kala saada aga nähtud kalad olid siiski kaugel ja kõige tipuks Mohkkjavri... seal oli tunne nagu oleks õngega a la Võrtsjärve kaldale sattunud). Suurema järve eel olid mõned mehed ja naised kalastamas, tavaliselt püüavad nö kohalikud ussiõngede või lendõngedega. Leidus mõlemat varianti harrastavaid. Suuremas järves oli kala kaugel ning pinnas käis kala vähe. Võttusid 0. Lahedalt sügav oli see järv. Kaldast alates kukkus alla ning kaugemale visatud lant vajus ja vajus ja vajus.... aga kala ei njäkkinud.Kala käis pinnas vastaskaldas, seal olid paar meest katsetamas aga liikusid peatselt mööda oja alla. Natukene veel vaatasime järve ja saime aru, et siit me kala ei saa. Jah, suurt kala oli.. vähe... Kui me hiljem mäeharjal vaatlesime ja võrdlesime kahte järve, siis meie lemmik oli umbes sama suur aga kala käis pinnas 3-5 korda enam. Ka kalda juures. Matkasime ise ka alla ja jõudsime hea järve juurde. 2 meest, vist soomlased, jäid peaoja suudme juurde ning küpsetasid lõkkel ühe kala ära. Levinud viis, lõke püsti, kala pikki toika otsa ning harkidele küpsema. Arvasin, et nad jäävad sinna laagrisse, kotid olid neil seljas suured, võimalik, et käisidki järvelt järvele ning vahepeal telkisid. Hämara eel aga pakkisid nad asjad kokku ning läksid minema. Meie loopisime hajusalt järve läbi. Ise jäin seekord teisele kaldale püüdma. Kala käis küll pinnas, lantigi võeti. Midagi tõsisemat siiski polnud. Kui juba hämarduma hakkas, sain Abu plekile võtu ning päris ok forelli. Järgmine vise oli kohe võtt aga tulemust ei toonud. Mul oli roosa kirpvähk ka landile järgi seotud ning kala tulles oli alati pikalt harutamist. Selle tõttu võtsin selle tagant ära ning püüdsin ilma selleta. Peaks mainima, et kui kala tuleb meetrise lipsu küljes oleva putuka otsa on tunne hoopis teine. Palju pehmema ja sujuvama tulekuga. Sarnane heitekorgiga püügile. Seega, ohverdasin lahedama kala kaldale toomise harutamisvabale püügile. Kui juba päris öö saabuma hakkas, sidusin gammaruse uuesti järgi ning tuli järgmine kala otsa. Täitsa kena paalia. Need teevad sõitu ja hüppeid ka, kui veekogu jahedam ning kala päris notistunud pole. Jällegi harutamist palju ning lõpuks lõikasin sassi läinud lipsu ära ning tegin järgmise viske ilma selleta. Kohe kui lant maandus käis ridvast pauk läbi ning sidur kärises. Üldiselt pidi kala ikka üle 40ne cm olema, et sidur üldse häält teeks aga see sõitis korralikult. Läks natukene aega ning sain aru, et tuleb hüppesse. Surusin selle ridvaga maha, nägin veel turske selja ära aga siis läks kala ikkagi otsast. See oli antud reisi kahest suurema kala võimalusest esimene Aga mis teha, vähemalt lähevad otsast ära kaugel maal, oludes kus kala on niigi ning päris pisaraid valama ei hakka. Eestis oleks sellise kala kaotamine kindlasti palju valusam, eriti kui see päeva, või aasta ainukene juhtub olema.
Pauli jõudis ka tagasi minu juurde, rääkis kuidas ta sai L42 forelli samast kohast kus minagi eile olin saanud. Siis viskas paar korda landi kividesse kinni ning käis seda vabastamas. Kivid olid kaldus ning teravad. Liikumine ebameeldiv ja aeganõudev. Reaalselt kulus ühe otsa läbimiseks umbes 15 minutit, kui mitte kauem. 2 järjestikust kinni visatud heidet pole just meeldiv kogemus.
Laagrisse jõudes tegime õhtusöögi ning jõime paar õlut. Edasi läks loosi rumm ja koola. Hiljem manustasime veel ära ühe likööriks tehtud marjasegu (kirsid, sõstrad, vaarikad, viin ja suhkur). Rahvas väga ei huilanud, polnud see veel piisavalt valmis naistekas ega olnud piisavalt hapu meestele sobiv jook. Oleks pidanud sellele koola selga valama, äkki oleks kannatanud ka teisega ühele poole saada. See jõudis lausa Eestisse tagasi poolenisti. Ahjaa, miks mul see kaasas oli... aga selleks, et võtsin "kompotti" kaasa. Hädaolukorraks.
Kalad fileerisime, paar tk toiduks ja ülejäänud kuivatamiseks soola. Seda ei väsi mainimast, et kuivatatud harjus ja forell on väga head suupisted. Forell tahaks äädikavett minimaalselt aga paraku kärbes ei halasta. Forell kipub käiki maitseid lihtsalt juurde võtma ning on niisama ka suht rammus ja tummine suutäis. Harjus ja topelt äädikas on parem kooslus. Olgem siiski ausad, pole forellil häda mida ning kui on tahtmine mõnda kala pikemalt säilitada ja koju viia, siis kõlbavad nad kuivatamiseks ja söömiseks küll.
Kommentaarid
Postita kommentaar