Püüan ainult kala vol.2. Ühtlasi teen üksinda pika matka salajasele mecajärvele
Teised jätkasid sauna tegemist, ise vaatasin, et päike hakkab lähenema sellele ajale kui normaalne kala võtma hakkab. Kriipis ja kripeldas sees nii ja naa... noh, mitte kalapüügi soov vaid üks teine asi. Võtsin paberi kaasa ja tegelesin sellega. Ühtlasi olid kaasas ka spinna ja landid-putukad. Maha jäi telefon, see oli bussis laadimisel. Selgus ka, et gps-i sd kaardi vahetus, et ikka Norra topo peal oleks, mõjub nii, et akud said kohe tühjaks ning varuakudega pilt ette ei tulnud. Samas, need teised akud olid täis, huvitav jama. Hiljem sama jama kui kaart tagasi vahetada. Seega, läksin sisetunde ja mälu järgi. Probleem see, et igast mäest saab minna nii ühelt kui teiselt poolt, saaks üle ka aga sama maa, tõusuga lihtsalt. Järvedega sarnane lugu. Eks ma siis läksin ja läksin ning iga mäe taga oli peaaegu nagu õige järv. St, varsti... mis mõttes veel ei ole..???!! Higi jooksis, samm pikemaks ja ümber uue mäe ja mööda tuttavate järvede kaldaid. Püüdes tundus neid järvi eelmine päev vähem. Või vahemaad väiksemad. Või polnud lihtsalt nii kiire, et õigel ajal kohale jõuda. Läksin ja läksin, higi jooksis järjest enam, palav ka, raisk. Meriinovillased sokid ja saapad hakkasid juba tunda andma, lisaks see katkine kand ka. Õnneks sai jalgu teibitud ning astumise taha asi ei jäänud. Kohe mäe taga olukordasid sai vist kokku 6, enne seda niisama astumine. Lõpuks jõudsin siiski selle järveni millest alla jäi õige lomp. Kergendiusega veeresin mäest alla aga tegelikult oli jalg pehme ning kohale jõudes värises käsi veel mõnda aega.
Otsustasin et püüan võimalikult palju putukaga. Kala käis pinnas hästi, mitte nii nagu eelmine päev aga ikka käis. Sättisin pisikese ühepäeviku otsa ning proovisin visata. Käed värisesid, jalad väsinud, higi silmas... ei õnnestunud kuidagi see asi. Sain siiski ühe alaka forelli kätte kuid pärast seda leidsin, et suvalt iga kala ei püüa, valin suuremaid. Lisaks võtsin aega puhkuseks. See oli väga abiks, sain rahus panna pisema caddise otsa ning jälgida vastasküljes oleva kalju tagumises nurgas veest välja käivat suurt kala. Suuri oli muidugi veel aga seal jäi 1 päris kena silma. Tegelikult nii ei ütlegi kui suur kala on aga alati oli kuidagi sedasi, et suurena tunduvad kalad olid tabades päris kenad (noh... need, kes sinna kilo+ kalu pidevalt saavad, siis selles liigas ma ei ole).
Liikusin vaikselt mööda kallast teisse nurka. Vahepeal oli kalju piisavalt veele lähedal, et tuli natukene ronida ka. Sealt läksid mõned kivid järve sisse ning ronisin mööda neid kalale lähemale. Tegin esimese viske ja ootasin. Kala tuli väga sujuvalt ja võttis rahulikult pinnal hulpiva putuka ära. Oi kui suur see pea oli. Haakisin ning kala oli otsas. Tegi jõuliselt aga rahulikult minekut, sidur kärises. Venitasin teda vaikselt kividest eemale, õnnestus isegi. Samal ajal läksin mööda kive kaugemale ning valmistusin selleks, et kala nurgasoppi tuua. Seal oli kallas laugem ka. Õnnelik sellest õnnestumisest andsin lubadusi, et kui selle kala kätte saan, siis lähen joonelt sauna. Kala lähenes kaldale, hakkasin kahva võtma aga alles siis sai ta vist aru, et mingi jama on. Sidur kärises, kala kihutas kaugemale ning seejärel tegi hüppe. Pearaputus ja minu florolips oli katki, kala läinud. Kuramus küll... oleks pidanud täiesti vabaks laskma rulli looga või sidur täiesti maha. Hüppe ajal veel pinge maha. Ma proovisin hoopis kala alla suruda ning liini pinge all hoida. Putuka küljes oleks see kala rahulikult ringi ujunud, nööri palju polnud aga järv piisavalt väike, et kala poleks seda lõpuni välja saanud tõmmata. Hästi... tagantjärele tarkusi nende suurte kaladega ikka on.... ja see kala oli suur.. pigem sinna kahe kilo poole. Kaalu polnud aga need kilo kanti kalad olid ikka palju väiksemad.
Istusin seal ja värisesin umbes 15 minutit (või kes seda teab, telefoni polnud, aega ei mõõtnud, pilte polnud ka millegagi teha). Seejärel võtsin rahustuseks ühe L36 jõeka välja, lasin selle maimu tagasi. Kuna seal korralikku kala nii enam pinda ei käinud, siis liikusin minema. Aeg läks hiliseks ka juba, nö öö oli.
Eelmine päev oli sellest alla huvitav järv, aga juba tulles nägin, et seal laager püsti ning ei hakanud samale järvele ronima. Liikusin teiselt poolt mäge, vaatasin, et jah, laager ikka püsti (tegelikult 1 telk ja 2 meest) ning läksin edasi. Mäekünka taga on sellest järgmine pisike järv. Laiust vähe aga pikkust mõnisada meetrit isegi, st, vast 200 oli. Otsas selline sopp nagu kondoom oleks olnud. Seal otsas käis tegevus, kala oli pinnas ning huvitavalt aktiivne ning suure rõngaga. Järve esimest otsa siis vaadelda ei saanud, sest mingi tuul ikka oli ning laine peitis tegevuse. Ahjaa, sellest järvest nüüd laagri poole jääv sügav järv oli see kus kohast Pauli ja Marko oma paaliad said. Hetkel vaadeldav järv oli see kus kohast ma sain 30 viske jooksul 0 kontakti ning Jako möödaminnes 1 võtu. Nüüd oli olukord ikka väga teine ja oluliselt parem kui unistadagi oleks osanud. Liikusin vaikselt alla. Count downile olin sidunud enne suurema caddise lipsuga otsa ning otsustasin sellega püüda. Tuleks mainida, et nüüd oli seda musta-punaste jalgadega putukat juba nii palju, et see hakkas püüki segama. Mõni kala võttis veel aktiivselt ja samas kohas. Mõni aga tiirutas ringi ning tegi juhuslikke ampsusid siin ja seal.
Ootasin kuni kala pinnalt putuka võtsin ning vise. Kala tuli, haaras 2 korda minu count downi ning siis caddist. Oligi otsas. Sidur jälle kärises ja vaja oli ikka veidikene meelitamist aga see polnud ikka see mis eelmise kala puhul. Praktiliselt võiks võrrelda seda nii, et nüüd viskasin pisikese nagu viidika ridvaga üle õla selja taha. Tegelikult juhtisin ta taimedesse ja sealt kahvaga välja. L44 ja 960 g. Selline rekordi kordamine. Eemaldasin sisu ning jälgisin edasist tegevust. 4 suuremat kala oli veel, 1 minu servas, 2 tk teisel pool ning 1 tiirutas ringi. Tegin järgmise viske, nüüd tuli kala joonelt putuka juurde, suur ring ning kala keeras tagasi. Ei meeldinud talle miskit putuka juures. See asi kordus veel, paari tunni jooksul lausa mitu korda. Aga ei toksanud, ei võtnud, teiste putukate vastu ta huvi ei tundnud. Või siis lihtsalt polnud teisi putukaid sel hetkel otsas kui ma temale pühendasin aega.
Seejärel vahetasin kallast. Esimene kala istus sopi taga, heintes. Tema oli selline kala, kes põhimõtteliselt togis count downi... aga ainult kolakas-valget (seda mida forell üldiselt ei võta) või siis lõi klinkhammerit, ja ka mitu korda. Laks käis aga otsa ei jäänud... ju oligi selline pettevõte. Järgmine kala togis ainult count downi ning putukat ei tahtnud... ja minu forellivärvi voblerit ka ei võtnud (liiga palju sellele ei keskendunud aga mõne korra proovisin). See kala rahunes väga kähku maha ka ning loobus enda näitamisest. Teisel pool katsetasin veel selle ilusa kalaga ning vahepeal pommitasin seda ringkäigul olevat kala. Ei midagi. Ainult herilase pesa leidsin ning kaotasin neile hea viskepositsiooni. Sutsakaid ei saanud aga pilv oli pidevalt üleval (meie kodujärve kaldal oli ka 1 selline pesa). Kui juba valgeks minema hakkas, siis jäi endast märku andma ainult see tiirutaja. Otsustasin, et aitab, putukaga ligi talle ei saa, võtsin Bete Lotto oranz-musta pöörleva ning viskasin. Kala rabas kohe ära... aga, aga.... mingi u 35 cm forell... see cr ning uus vise. Ega ma ei lootnudki, et pärast seda mingi võtu saan, kalalt, kes mitu tundi putukaid sisse ahminud on. Eksisin, laks ja sidur kärises... Võitlesin natukene aega... kala oli ilus jah, aga ka mitte selline nagu päeva esimene koll... kaugeltki mitte selline ;( Siiski L45 ja uus isiklik rekord. Kiloni puudu 15 g. Küll see kilo needus ka varsti murtud saab!
Kui kala puhastatud, asusin tagasiteele. Olime enne arutanud nende järvede kalahulka ning tundus, et kui kala aktiivselt pinnas käib, siis vähemalt suurematest näitab ennast päris palju ära. Seetõttu sellistest pisematest järvedest väga palju neid kaasa võtma ei kippunud. 2 käes ning see juba korralik tulemus. Istusin ja vaatasin, tuul oli täiesti vaibunud, seega, teine järve osa kõik nähtaval. Käis sealgi kala pinnas ning siis hüppas 1 välja. Enne tegi lihtsalt suuri rõngaid aga hüpe... mnjaaa, see oli ka klass omaette. Tuksatas, et äkki prooviks... samas, las paljuneb, äkki kunagi teinekord.
Kuna tuult polnud, siis läksin tagasi sik-sakis, vaatasin suuremaid järvesid ning väiksemaid, neid kus oli kala olnud ja neid kus polnud. Nt järgmine paaliajärv oli ikka väga lage. Ju paalia nii pinnas ei käinud ja forelli vähe. Sain siiski sealt ühe võtu ja otsast mineku (mõõdupaalia paistis olevat, punase plekiga Abu). Suurtes järvedes oli päris suurt kala aga kaugel. Vahepealsed 0 järved olid väikse kalaga ning suht vähe oli pinnas käimist. Isegi see järveke kus ma kanna lõhkusin, ka seal käis pisike kala pinnas. Ega ma ei uskunudki, et see järv on täiesti tühi, läbivool, sügavamad kohad, meie kodujärv kohe all, seal elu sees. Seega, kui tuulevaikuses ja õhtul ikka kala pinnas vähe, siis seal püük ajaraiskamine (või on aastaaeg ning olud sellised, et kala ei käi pinnas... aga siis ta ei käi teistes järvedes ka pinnas).
Kell oli umbes 4 kui laagrisse tagasi jõudsin. Marko ja Jako olid veel üleval, üsna väsinud aga piisavalt ergud, et ma jõudsin ka paar õlut ära juua. Varud said jälle otsa... nagu selgus, siis teistel oli kotti pandud järgmise päeva retkeks ikka mõni purk.
Otsustasin et püüan võimalikult palju putukaga. Kala käis pinnas hästi, mitte nii nagu eelmine päev aga ikka käis. Sättisin pisikese ühepäeviku otsa ning proovisin visata. Käed värisesid, jalad väsinud, higi silmas... ei õnnestunud kuidagi see asi. Sain siiski ühe alaka forelli kätte kuid pärast seda leidsin, et suvalt iga kala ei püüa, valin suuremaid. Lisaks võtsin aega puhkuseks. See oli väga abiks, sain rahus panna pisema caddise otsa ning jälgida vastasküljes oleva kalju tagumises nurgas veest välja käivat suurt kala. Suuri oli muidugi veel aga seal jäi 1 päris kena silma. Tegelikult nii ei ütlegi kui suur kala on aga alati oli kuidagi sedasi, et suurena tunduvad kalad olid tabades päris kenad (noh... need, kes sinna kilo+ kalu pidevalt saavad, siis selles liigas ma ei ole).
Liikusin vaikselt mööda kallast teisse nurka. Vahepeal oli kalju piisavalt veele lähedal, et tuli natukene ronida ka. Sealt läksid mõned kivid järve sisse ning ronisin mööda neid kalale lähemale. Tegin esimese viske ja ootasin. Kala tuli väga sujuvalt ja võttis rahulikult pinnal hulpiva putuka ära. Oi kui suur see pea oli. Haakisin ning kala oli otsas. Tegi jõuliselt aga rahulikult minekut, sidur kärises. Venitasin teda vaikselt kividest eemale, õnnestus isegi. Samal ajal läksin mööda kive kaugemale ning valmistusin selleks, et kala nurgasoppi tuua. Seal oli kallas laugem ka. Õnnelik sellest õnnestumisest andsin lubadusi, et kui selle kala kätte saan, siis lähen joonelt sauna. Kala lähenes kaldale, hakkasin kahva võtma aga alles siis sai ta vist aru, et mingi jama on. Sidur kärises, kala kihutas kaugemale ning seejärel tegi hüppe. Pearaputus ja minu florolips oli katki, kala läinud. Kuramus küll... oleks pidanud täiesti vabaks laskma rulli looga või sidur täiesti maha. Hüppe ajal veel pinge maha. Ma proovisin hoopis kala alla suruda ning liini pinge all hoida. Putuka küljes oleks see kala rahulikult ringi ujunud, nööri palju polnud aga järv piisavalt väike, et kala poleks seda lõpuni välja saanud tõmmata. Hästi... tagantjärele tarkusi nende suurte kaladega ikka on.... ja see kala oli suur.. pigem sinna kahe kilo poole. Kaalu polnud aga need kilo kanti kalad olid ikka palju väiksemad.
Istusin seal ja värisesin umbes 15 minutit (või kes seda teab, telefoni polnud, aega ei mõõtnud, pilte polnud ka millegagi teha). Seejärel võtsin rahustuseks ühe L36 jõeka välja, lasin selle maimu tagasi. Kuna seal korralikku kala nii enam pinda ei käinud, siis liikusin minema. Aeg läks hiliseks ka juba, nö öö oli.
Eelmine päev oli sellest alla huvitav järv, aga juba tulles nägin, et seal laager püsti ning ei hakanud samale järvele ronima. Liikusin teiselt poolt mäge, vaatasin, et jah, laager ikka püsti (tegelikult 1 telk ja 2 meest) ning läksin edasi. Mäekünka taga on sellest järgmine pisike järv. Laiust vähe aga pikkust mõnisada meetrit isegi, st, vast 200 oli. Otsas selline sopp nagu kondoom oleks olnud. Seal otsas käis tegevus, kala oli pinnas ning huvitavalt aktiivne ning suure rõngaga. Järve esimest otsa siis vaadelda ei saanud, sest mingi tuul ikka oli ning laine peitis tegevuse. Ahjaa, sellest järvest nüüd laagri poole jääv sügav järv oli see kus kohast Pauli ja Marko oma paaliad said. Hetkel vaadeldav järv oli see kus kohast ma sain 30 viske jooksul 0 kontakti ning Jako möödaminnes 1 võtu. Nüüd oli olukord ikka väga teine ja oluliselt parem kui unistadagi oleks osanud. Liikusin vaikselt alla. Count downile olin sidunud enne suurema caddise lipsuga otsa ning otsustasin sellega püüda. Tuleks mainida, et nüüd oli seda musta-punaste jalgadega putukat juba nii palju, et see hakkas püüki segama. Mõni kala võttis veel aktiivselt ja samas kohas. Mõni aga tiirutas ringi ning tegi juhuslikke ampsusid siin ja seal.
Seejärel vahetasin kallast. Esimene kala istus sopi taga, heintes. Tema oli selline kala, kes põhimõtteliselt togis count downi... aga ainult kolakas-valget (seda mida forell üldiselt ei võta) või siis lõi klinkhammerit, ja ka mitu korda. Laks käis aga otsa ei jäänud... ju oligi selline pettevõte. Järgmine kala togis ainult count downi ning putukat ei tahtnud... ja minu forellivärvi voblerit ka ei võtnud (liiga palju sellele ei keskendunud aga mõne korra proovisin). See kala rahunes väga kähku maha ka ning loobus enda näitamisest. Teisel pool katsetasin veel selle ilusa kalaga ning vahepeal pommitasin seda ringkäigul olevat kala. Ei midagi. Ainult herilase pesa leidsin ning kaotasin neile hea viskepositsiooni. Sutsakaid ei saanud aga pilv oli pidevalt üleval (meie kodujärve kaldal oli ka 1 selline pesa). Kui juba valgeks minema hakkas, siis jäi endast märku andma ainult see tiirutaja. Otsustasin, et aitab, putukaga ligi talle ei saa, võtsin Bete Lotto oranz-musta pöörleva ning viskasin. Kala rabas kohe ära... aga, aga.... mingi u 35 cm forell... see cr ning uus vise. Ega ma ei lootnudki, et pärast seda mingi võtu saan, kalalt, kes mitu tundi putukaid sisse ahminud on. Eksisin, laks ja sidur kärises... Võitlesin natukene aega... kala oli ilus jah, aga ka mitte selline nagu päeva esimene koll... kaugeltki mitte selline ;( Siiski L45 ja uus isiklik rekord. Kiloni puudu 15 g. Küll see kilo needus ka varsti murtud saab!
Kui kala puhastatud, asusin tagasiteele. Olime enne arutanud nende järvede kalahulka ning tundus, et kui kala aktiivselt pinnas käib, siis vähemalt suurematest näitab ennast päris palju ära. Seetõttu sellistest pisematest järvedest väga palju neid kaasa võtma ei kippunud. 2 käes ning see juba korralik tulemus. Istusin ja vaatasin, tuul oli täiesti vaibunud, seega, teine järve osa kõik nähtaval. Käis sealgi kala pinnas ning siis hüppas 1 välja. Enne tegi lihtsalt suuri rõngaid aga hüpe... mnjaaa, see oli ka klass omaette. Tuksatas, et äkki prooviks... samas, las paljuneb, äkki kunagi teinekord.
Kuna tuult polnud, siis läksin tagasi sik-sakis, vaatasin suuremaid järvesid ning väiksemaid, neid kus oli kala olnud ja neid kus polnud. Nt järgmine paaliajärv oli ikka väga lage. Ju paalia nii pinnas ei käinud ja forelli vähe. Sain siiski sealt ühe võtu ja otsast mineku (mõõdupaalia paistis olevat, punase plekiga Abu). Suurtes järvedes oli päris suurt kala aga kaugel. Vahepealsed 0 järved olid väikse kalaga ning suht vähe oli pinnas käimist. Isegi see järveke kus ma kanna lõhkusin, ka seal käis pisike kala pinnas. Ega ma ei uskunudki, et see järv on täiesti tühi, läbivool, sügavamad kohad, meie kodujärv kohe all, seal elu sees. Seega, kui tuulevaikuses ja õhtul ikka kala pinnas vähe, siis seal püük ajaraiskamine (või on aastaaeg ning olud sellised, et kala ei käi pinnas... aga siis ta ei käi teistes järvedes ka pinnas).
Kell oli umbes 4 kui laagrisse tagasi jõudsin. Marko ja Jako olid veel üleval, üsna väsinud aga piisavalt ergud, et ma jõudsin ka paar õlut ära juua. Varud said jälle otsa... nagu selgus, siis teistel oli kotti pandud järgmise päeva retkeks ikka mõni purk.
Kommentaarid
Postita kommentaar