Pakime asjad ning sõidame Karasjoki kalale ja ööbima. Seejärel saun ja koju.
Tagasitee plaanisime ka sujuva ning vahepeatustega. Karasjok sobis selleks ideaalselt. Esmalt aga tegime rahulikult hommikusöögi, Pakkisime külmikust kalad kasti. Sinna juurde allikas hoitud külmaklotsid.
Üldse, sellele külmikule peaks uuesti kiitust avaldama. Kui alguses oli mure kuidas võid jms jahedas hoida... st, kallasime sellise sulavõi lihtsalt pannile või potti, siis see külmik oleks ajanud asja väga hästi ära. Hermeetiliselt suletavad plastkarbid peaks kaasas olema. Igatahes, kui kala on paberisse ja fooliumisse keeratud, siis saab seda vees hoida küll. Toidukile sinna ümber ei teeks muidugi ka paha. Kilokotti jõuab vesi ikkagi mingis osas sisse. Ja, 4-5 päeva on maksimaalne mis selliselt kala välja kannatab (eeldusel, et tagasiteel kohe poest jääd hankida ning kasti pakkida). Arvatavasti 5-6 päeva enne koju jõudmist võiks kala soola panna hoopis, siis kohe hea saiale sättida.
Külmiku tegin esimese hooga selle suure kivi alla. Serv kaardub hästi sisse, sinna panin kalad ning tõstsin kivid ette. See päikese vastu keha kaitse. Iga päev tuli külmaruumi juurde tekitada. See penokasti kaas oli külmabrikettide katteks. Mõned mõtted tekkisid sellest kuidas penokasti allikasse kaevata ja siis sinna asju panna, või siis niisama auku süvendada ja siis penokasti kaas peale, ja siis kivid vms... igatahes, variante jaguks. Esmalt vaja laagri lähedalt selline allikas leida. Finnmarkis õnneks külmi allikaid jagub, igal pool pole häid kive ehituseks lihtsalt.
Kui on palju igasugust rahvast, siis võib olla hea kui külmik liialt silma ei torka. Ei usu, et keegi seal seda rüüstaks kuid kunagi ei tea.
Kalade kuivatamisega saime ka kenasti hakkama. Topelt äädikas leotamine toimis. Kui punast kala teha, siis võiks uuesti äädikasse kasta ainult neid kalu, kuhu kärbes munema kipub. Põhjus lihtne, punane kala võtab äädika maitset paremini külge ning kuna tegemist niigi suht intensiivse kalakesega, siis pole tulemus nii vapustav kui loota võiks. St, kala on igati hea aga harjus nt on parem. See oli selline tagantjärgi kokkuvõte milleni jõudsid kõik eraldi degusterides.
Harjuse olime juba enna paberkotti pakkinud, natukene degusteerinud ka. Kui ikka tuul ja soe, siis kase otsas kõlkudes kuivab kala 8-9 päevaga söödavaks.
Hästi, kõik hea kraam kaasa ning asusime teele. Karasjokki jõudsime vastu õhtut. Ehk, parim kalapüügiaeg. Vist pole vaja eraldi mainida, et meil oli jälle õlut ja siidrit. Kavalamad tõttasid kiiresti murakaid korjama, kartuses, et ma ise need ära nopin enne kui nemad jõuavad. Igatahes, natukene nad said, ma sain ka, isegi moosi keetmise jagu. Jäi neid alleski sinna. Lihtsalt oli vaja eelmisest korrast meelde jätta kus parimad kohad on :)
Kalapüügiga läks sedasi, et pinnas käis harjust vähe, võtmisest polnud ka nagu juttu. Kogu pind oli musta putukat täis ning kalal kõht täis. Riburadapidi loobusid teised püüdmisest. Lõpuks jäin ma üksi. Olles saanud paar alakat läbi häda kätte, arvasin, et aitab, sel korral asjast miskit välja ei tule. Tagasi minnes liikusin mööda vett ning meie laagri eelses sopis proovisin putukarakendust. Ajaviiteks kasvõi väikese kala püüdmiseks. Käidi toksamas nii voblerit kui putukat aga otsa ei jäänud miskit. Jalutasin juba poolde reide vees kui märkasin, et 1 korralikum kala käib ka pinnas... või noh, siis vaatasin, et päris maim pole aga nagu ei midagi erilist. Kuna viskemaad ikka natukene oli, panin otsa pöörleva Bete ning tegin viske. Ja tuligi kala järgi, enne minu juurde jõudmist haaras ära ka. Vastupanu oli üllatav. Kohe nii, et olin natukene ähmis.... polnud selleks valmis. Ega midagi, kuna ta jalge juurde ei tahtnud tulla vaid ujus siia ja sinna, siis kõndisin kalaga lihtsalt madalasse ära ning seal toimetasin ta kahva. Kalal pikkust selline 42 cm (kui mälu ei peta... igatahes korralik kala oli). Liikusin kalaga laagrisse ära ning hakkasin lahkama. Magu oli nii täis, et võttis imestama mis kalu ta ennast täis õginud oli. Ei olnudki kalad, putukad hoopis. Ja magu nii pingul, et sinna poleks väga midagi juurde mahtunud. Kahju, et pilti ei teinud.
Igatahes, ainukeseks tagasitee kalaks see jäi. Sai kenasti puhtaks, jäässe ning Markole värskeks. Öise aja kulutasime päris pikalt õlut juues, lõket tehes ning muusika jms teemadel arutades.
Hommikul tuli vara sõitma hakata. Öösel oli jälle natukene vihma tulnud. Mõlemal aastal on viimasel ööl vihma natukene tibanud, st, et kodus pidid teised telke kuivatama. Bussis magades polnud mul vahet. Reisi lõpus on see tagasi sõit mõnes mõttes üsna pikk, väsimus juba peal ka. Öine laagrimelu andis tunda. Teisest küljest oli teekond Sumianenisse palju lühem kui sadamasse ja siis veel Tartusse. Kohale jõudsime suht pimedas (umbes kella 22ks). Käisime saunas ära. Tarbisime tanklast ostetud 0.33 l kuuspaki Karhu õlut ära ning suundusime magama. Nalja oli teemal, kes kus korrusel magab, nelja inimese nari oli. 2 üleval, 2 all. Igatahes, me saime Markoga kenasti magatud. Ei tulnud sealt ülevalt sooja mägikoske alla. Lisaks sai ka Jako üleval ära magatud, kui paar kohvrit, vms, enda ja Pauli vahele vedanud oli.
Järgi jäänud 350+ natukene km läks kenasti. Vahetustega sõitsime. Hommikul oli see sõitmine suht vaevaline... 100 km roolis tundus üsna pikk olevat. Laevukene toimetas meid kenasti üle lahe ning Eesti pool oli juba kenasti päevasel ajal ja eluvaim sees. Riburadapidi sättisime rahva ja kraami laiali. Marko võttiski ainult ühe harjuse. Jako võttis ainult kuivatatud kala (valem selline, et pauli võttis mõned, ülejäänud jagasime kahe peale ära). Pauli võttis natukene kuivatatud kala ja ülejäänud värske jagasime kahepeale ära. Võtsin endale varem püütud kalad (nii selle paalia mis 5 päeva tagasi püütud kui need 44 ja 45 mille öösel sain, lisaks 1 hilisem veel. Paulile 3 kalakest. Selle vanima kala fileerisin kohe ära. Nahal oli juba kerge lõhn juures, et seisma jätta poleks teda enam saanud, fileed olid veel väga korralikud. Sool, pipar, till (mulle meeldib kui seda ikka on) ning kala oli võimalik kohe tarbima hakata. Ühe kala grillisime ära. Üks kala sai järgmine päev suitsu (oli ka ikka väga kena... ise püütud jõekat suitsutada, seda polnud veel enne mul juhtunud). Üks kala ootab sügavkülmas seda aega kuni ma Lapileiba kusagilt saan või sellest pitsat valmistama hakkan.
Ongi reisi läbi. Järgmine kord äkki augusti teisel poolel ning Lääne poole jõkke tõusnud kala otsima. Eks näis.
Üldse, sellele külmikule peaks uuesti kiitust avaldama. Kui alguses oli mure kuidas võid jms jahedas hoida... st, kallasime sellise sulavõi lihtsalt pannile või potti, siis see külmik oleks ajanud asja väga hästi ära. Hermeetiliselt suletavad plastkarbid peaks kaasas olema. Igatahes, kui kala on paberisse ja fooliumisse keeratud, siis saab seda vees hoida küll. Toidukile sinna ümber ei teeks muidugi ka paha. Kilokotti jõuab vesi ikkagi mingis osas sisse. Ja, 4-5 päeva on maksimaalne mis selliselt kala välja kannatab (eeldusel, et tagasiteel kohe poest jääd hankida ning kasti pakkida). Arvatavasti 5-6 päeva enne koju jõudmist võiks kala soola panna hoopis, siis kohe hea saiale sättida.
Kalade kuivatamisega saime ka kenasti hakkama. Topelt äädikas leotamine toimis. Kui punast kala teha, siis võiks uuesti äädikasse kasta ainult neid kalu, kuhu kärbes munema kipub. Põhjus lihtne, punane kala võtab äädika maitset paremini külge ning kuna tegemist niigi suht intensiivse kalakesega, siis pole tulemus nii vapustav kui loota võiks. St, kala on igati hea aga harjus nt on parem. See oli selline tagantjärgi kokkuvõte milleni jõudsid kõik eraldi degusterides.
Harjuse olime juba enna paberkotti pakkinud, natukene degusteerinud ka. Kui ikka tuul ja soe, siis kase otsas kõlkudes kuivab kala 8-9 päevaga söödavaks.
Hästi, kõik hea kraam kaasa ning asusime teele. Karasjokki jõudsime vastu õhtut. Ehk, parim kalapüügiaeg. Vist pole vaja eraldi mainida, et meil oli jälle õlut ja siidrit. Kavalamad tõttasid kiiresti murakaid korjama, kartuses, et ma ise need ära nopin enne kui nemad jõuavad. Igatahes, natukene nad said, ma sain ka, isegi moosi keetmise jagu. Jäi neid alleski sinna. Lihtsalt oli vaja eelmisest korrast meelde jätta kus parimad kohad on :)
Igatahes, ainukeseks tagasitee kalaks see jäi. Sai kenasti puhtaks, jäässe ning Markole värskeks. Öise aja kulutasime päris pikalt õlut juues, lõket tehes ning muusika jms teemadel arutades.
Hommikul tuli vara sõitma hakata. Öösel oli jälle natukene vihma tulnud. Mõlemal aastal on viimasel ööl vihma natukene tibanud, st, et kodus pidid teised telke kuivatama. Bussis magades polnud mul vahet. Reisi lõpus on see tagasi sõit mõnes mõttes üsna pikk, väsimus juba peal ka. Öine laagrimelu andis tunda. Teisest küljest oli teekond Sumianenisse palju lühem kui sadamasse ja siis veel Tartusse. Kohale jõudsime suht pimedas (umbes kella 22ks). Käisime saunas ära. Tarbisime tanklast ostetud 0.33 l kuuspaki Karhu õlut ära ning suundusime magama. Nalja oli teemal, kes kus korrusel magab, nelja inimese nari oli. 2 üleval, 2 all. Igatahes, me saime Markoga kenasti magatud. Ei tulnud sealt ülevalt sooja mägikoske alla. Lisaks sai ka Jako üleval ära magatud, kui paar kohvrit, vms, enda ja Pauli vahele vedanud oli.
Järgi jäänud 350+ natukene km läks kenasti. Vahetustega sõitsime. Hommikul oli see sõitmine suht vaevaline... 100 km roolis tundus üsna pikk olevat. Laevukene toimetas meid kenasti üle lahe ning Eesti pool oli juba kenasti päevasel ajal ja eluvaim sees. Riburadapidi sättisime rahva ja kraami laiali. Marko võttiski ainult ühe harjuse. Jako võttis ainult kuivatatud kala (valem selline, et pauli võttis mõned, ülejäänud jagasime kahe peale ära). Pauli võttis natukene kuivatatud kala ja ülejäänud värske jagasime kahepeale ära. Võtsin endale varem püütud kalad (nii selle paalia mis 5 päeva tagasi püütud kui need 44 ja 45 mille öösel sain, lisaks 1 hilisem veel. Paulile 3 kalakest. Selle vanima kala fileerisin kohe ära. Nahal oli juba kerge lõhn juures, et seisma jätta poleks teda enam saanud, fileed olid veel väga korralikud. Sool, pipar, till (mulle meeldib kui seda ikka on) ning kala oli võimalik kohe tarbima hakata. Ühe kala grillisime ära. Üks kala sai järgmine päev suitsu (oli ka ikka väga kena... ise püütud jõekat suitsutada, seda polnud veel enne mul juhtunud). Üks kala ootab sügavkülmas seda aega kuni ma Lapileiba kusagilt saan või sellest pitsat valmistama hakkan.
Ongi reisi läbi. Järgmine kord äkki augusti teisel poolel ning Lääne poole jõkke tõusnud kala otsima. Eks näis.
Kommentaarid
Postita kommentaar