ÕLU on OTSAS!!! Minnakse poodi, tehakse sauna. Ma püüan ainult kala. Õlut joon ikka ka.
Kogu aeg oli tunne, et 1 päeva veel ning siis saab platool püügiaeg meie jaoks läbi. Pikk juuli pakkus aga meeldiva üllatuse ja lisapäeva. See tõi omakorda teemaks alkoholiprobleemi. Ühe päeva oleks välja vedanud aga 2.... ei, hommikune peekon ja arutelu viisid otsusele, et vaja minna poodi. 70 km ots ei tundu selles reisis liiga kaugel olevat.
Sõitsime mööda käänulist, kohati auklikku teed, üles, alla... tõstsime mõned prügikotid suurde konteinerisse ning jõudsime suurema tee lähedale. Mul oli vahepeal tulnud idee, et katsetan kalapüüki ühes teeäärses järves. Tulles oli juba ah ja oh... kus siin alles püüaks. Kuna see tunne pidi olema alati aga kui juba kaugemale minna, siis ette püüdma ei jõua, siis võtsingi vastu otsuse, et teised lähevad poodi, ma loobin seni seal natukene lanti. Järv ise üsna kitsas (enamasti oli võimalik lant teisse kaldasse visata) aga päris pikk. Jooksis teega paralleelselt ühe kaljuserva ääres. Vastaskallas oli soisem ja madalam... kuni jälle kalju üles läks. Aga kenasti kõnnitav. Õnneks tähendas see seda, et murakaid leidus seal natukene ka ning kuna ilm oli endiselt väga soe, siis sellised istumised ning muraka noppimised olid head. Hea oli ka see, et mul oli veepudel kaasas ning ei pidanud kogu aeg allikast allikani kuivalt kõmpima. Vett kulus juba palju ning 0.3 l pudel oli paras, et järgmise külma nireni välja veaks.
Püüdsingi kogu selle aja vastaskaldas. Teine sopp tõi järjest pisikesi forelle, tegelikult ainult 4-5 tk. Kokku meelitasin 4 tunni jooksul välja 10 tk neid... edasi oli võtt pigem kehv ning mõne kivimurru alt mõni pisike vahepeal ikka tuli. Üldiselt oli tunne, et asi on jama. Kesk päev ka siiski ning siis võtabki põhliselt pisike forell. Kui üldse võtab. Sellesst neljast tunnist kolme kohta polegi suurt miskit öelda. Ega palju püüda ei jõudnud ka... loopisin natukene siin, natukene seal, rohkem vedelesin niisama. Väga ilus koht tegelikult. Kui aus olla, siis äkki parema võtuaja korral loobiks seal uuesti. Järve teises otsas tuli aga korraga raskus taha, Bete Lotto pöörlev oli kasutuses. Hakkasin kala vaikselt venitama. Vesi kukkus peaaegu igal pool suht järsult sügavaks ning siin ja seal olid suured kivid. Mõnes kohas teravad ka kuid selles kohas mitte. Sellegipoolest tuli kala kividest eemale venitada. Huvitav, et tuli nagu kummik.. raskelt ja väga ei sikutanud. Arvasingi, et tuleb kas soome turist või kellegi kirsa. Lõpuks hakkas siiski kala paistma ning tegemist oli paaliaga
Sündis uus isiklik rekord, L40 ja 850 g. Kala oli üsna loid, kaanid peal. Huvitav, et lanti võttis. Värvuselt oli kolmas variant senistest... mitte liiga kahvatu aga polnud ka erkudes toonides. Vähemalt see päästis päeva. Loopisin natukene veel ning peatselt olingi teisel pool tagasi. Vedelesin tee äärses varjulises kohas kuni rahvas tagasi jõudis... loomulikult siider... muljed sellest kus nad veel käisid, mida vaatasid ning kus ujusid. Peast nii ei mäleta aga tee ääres on 1 jõgi, kus ka tore kanjon. Kui natukene turismiatraktsioone otsida, siis see on üks nendest.
Tassisime siit ja sealt puud kokku. Keegi oli toonud vanu poste aga polnud neid kasutanud, need said laagrisse. Meie mõlemad puukotid, vahepeal tee äärest leitud 1 kott veel. Ja hakati tuld tegema. Mina aga mõtlesin, et kui nüüd selle kauge järvekese äärde ei lähe, siis sinna rohkem ei jõuagi. Marko oli ka mõelnud, et tahaks ise minna sinna lennukaga rahus vaatlema ja loopima... aga tema plaanidest jäi peale saun ja jalad sirgu.
Sõitsime mööda käänulist, kohati auklikku teed, üles, alla... tõstsime mõned prügikotid suurde konteinerisse ning jõudsime suurema tee lähedale. Mul oli vahepeal tulnud idee, et katsetan kalapüüki ühes teeäärses järves. Tulles oli juba ah ja oh... kus siin alles püüaks. Kuna see tunne pidi olema alati aga kui juba kaugemale minna, siis ette püüdma ei jõua, siis võtsingi vastu otsuse, et teised lähevad poodi, ma loobin seni seal natukene lanti. Järv ise üsna kitsas (enamasti oli võimalik lant teisse kaldasse visata) aga päris pikk. Jooksis teega paralleelselt ühe kaljuserva ääres. Vastaskallas oli soisem ja madalam... kuni jälle kalju üles läks. Aga kenasti kõnnitav. Õnneks tähendas see seda, et murakaid leidus seal natukene ka ning kuna ilm oli endiselt väga soe, siis sellised istumised ning muraka noppimised olid head. Hea oli ka see, et mul oli veepudel kaasas ning ei pidanud kogu aeg allikast allikani kuivalt kõmpima. Vett kulus juba palju ning 0.3 l pudel oli paras, et järgmise külma nireni välja veaks.Püüdsingi kogu selle aja vastaskaldas. Teine sopp tõi järjest pisikesi forelle, tegelikult ainult 4-5 tk. Kokku meelitasin 4 tunni jooksul välja 10 tk neid... edasi oli võtt pigem kehv ning mõne kivimurru alt mõni pisike vahepeal ikka tuli. Üldiselt oli tunne, et asi on jama. Kesk päev ka siiski ning siis võtabki põhliselt pisike forell. Kui üldse võtab. Sellesst neljast tunnist kolme kohta polegi suurt miskit öelda. Ega palju püüda ei jõudnud ka... loopisin natukene siin, natukene seal, rohkem vedelesin niisama. Väga ilus koht tegelikult. Kui aus olla, siis äkki parema võtuaja korral loobiks seal uuesti. Järve teises otsas tuli aga korraga raskus taha, Bete Lotto pöörlev oli kasutuses. Hakkasin kala vaikselt venitama. Vesi kukkus peaaegu igal pool suht järsult sügavaks ning siin ja seal olid suured kivid. Mõnes kohas teravad ka kuid selles kohas mitte. Sellegipoolest tuli kala kividest eemale venitada. Huvitav, et tuli nagu kummik.. raskelt ja väga ei sikutanud. Arvasingi, et tuleb kas soome turist või kellegi kirsa. Lõpuks hakkas siiski kala paistma ning tegemist oli paaliaga
Sündis uus isiklik rekord, L40 ja 850 g. Kala oli üsna loid, kaanid peal. Huvitav, et lanti võttis. Värvuselt oli kolmas variant senistest... mitte liiga kahvatu aga polnud ka erkudes toonides. Vähemalt see päästis päeva. Loopisin natukene veel ning peatselt olingi teisel pool tagasi. Vedelesin tee äärses varjulises kohas kuni rahvas tagasi jõudis... loomulikult siider... muljed sellest kus nad veel käisid, mida vaatasid ning kus ujusid. Peast nii ei mäleta aga tee ääres on 1 jõgi, kus ka tore kanjon. Kui natukene turismiatraktsioone otsida, siis see on üks nendest.
Tassisime siit ja sealt puud kokku. Keegi oli toonud vanu poste aga polnud neid kasutanud, need said laagrisse. Meie mõlemad puukotid, vahepeal tee äärest leitud 1 kott veel. Ja hakati tuld tegema. Mina aga mõtlesin, et kui nüüd selle kauge järvekese äärde ei lähe, siis sinna rohkem ei jõuagi. Marko oli ka mõelnud, et tahaks ise minna sinna lennukaga rahus vaatlema ja loopima... aga tema plaanidest jäi peale saun ja jalad sirgu.
Kommentaarid
Postita kommentaar