Järgmised 17 km (Marko telefon fikseeris vahemaid). Teeme baaslaagri juurest minekut ning avastame salajase mecajärve.

Laagrielu oli nagu lõputu küünlapäev. Hommikul higisena bussist välja, vette ning siis natukeseks veel tagasi. Päikesega kannatas bussi aknaid lahti hoida. Mingi sääsepeleti akendel, looduslik, ei toiminud eriti. Peekon ja muna ka :D Teise käiguna tegime ka miskit aga ei mäletagi mis see oli. Ju ikka kala oli. Pakkisime viimased õlled kotti. Võtsin seekord kaasa fooliumi ja käsipüühed, et kalu sisse pakkida. Otsustasin, et ehitan nüüd kodujärve allika äärde külmkapi. Seal oli suurem kivi mille alt vulises külm vesi. Ojasängist sain kive juurde ning tagasi tulles saigi asi tehtud.

Külmikuga seoses jäi painama küsimus, miks me seda kohe alguses ei teinud. Suletav plastkarp ning sellesse või, toorjuust, suitsuvorst, juurst jms. Vorsti sai palju kaasa aga nii kui viiesest pakist 1 välja sai võetud ning vaakum läinud, oli teistel kohe valgehallitus peal ning vorste tuli juba pesta ning koorida. Jahedas seda probleemi vast poleks olnud. Vorstiga oli muidgi tähelepanek, et kui aasta varem ostsime kalli raha eest vorstid poest, siis need kulusid kiiresti ära. Sel korral oli vorsti palju kaasas, parema kvaliteediga kui suurtööstuste oma, aga nende söömine tuli pidevalt kohustuslikus korras ette võtta. Viimased vorstid sõime alles tagasiteel Karasjokis. Sel korral oli muidugi niisama näksimiseks voblat, rohkem vähemalt sama hea suutäis. Värsket kala sõime ka rohkem kui aasta varem. Seega, oli mis oli, teinekord tuleb kohe selline allikas leida ning tegutseda.

Igaks juhuks mainin, et põhikülmik asub selle suurema kivi ees.


Teele asusime sellel päeval vara. Mõtlesime, et matk tuleb pikk ning ei viitsinud kodulaagris passida. 15-16 vahel ongi vara. Kalapüük hakkab ikkagi kella 19st pihta... tunnikene enne seda hakkab lubama. Kui aeg pole päris sama, siis no... kui vaikselt hakkab nagu päike alla vajuma, siis muutub kala aktiivsemaks. Va pisikene forell, see haarab keset päeva ka.

Läksime oma järvest mööda, võtsime esimese järve ette ning tegime mõned visked. Teised läksid edasi, ma vaatasin, et peab ikka mingi kala seal olema ja proovisin veel. Hoopis lant jäi kinni ning tuli päästma minna. Palju jalu, kivid ikkagi kaldus, mudast libedad, servad teravad. Läksin vaikselt muudkui landile lähemale ja sain selle kätte. Valus oli küll. Tagasi läksin joonelt kalda poole. Seal oli kividel peal taimestik ning sai kõndida. Samm enne seda libises parem jalg natukene ning vasakuga astusin mingile teravale kivile otsa. See torkas kanna kohe katki ning verd jooksis. Samm veel ning olin taimedes, seejärel mätta otsas ning vaatasin mida mul kotis on. Õnneks leidus seal käsipyyhesid ning hoidsin neid haaval. Aeg kulus, verd tuli, teised juba vilistasid ja kisasid aga mind ei kuulnud. Ma ei saanud nii neile järgi ka kimada. Õnneks ootasid nad mu ära. Ahjaa, veri jäi ikka üsna pidama ning kui Markolt plaastri ja ibuka sai, siis oli suurem mure murtud. Ebamugav siiski.








Edasi järgnesid järjest järved. Siis tunus olevat pikk astumine ja püüdmine, aga selle juures järvesid pigem vähe. Kuum oli lihtsalt ja kala ei võtnud. Isegi pisikene mitte. Järvesid meenutama ja hiljem kontrollima hakates tundus, et neid nagu väga palju polegi. Küll oli järgmine päev tunne, et kas neid oligi niiiiiii palju??? Enamasti liikusime Markoga ühel pool kallast, teised teisel pool. Meile oli päike näkku, Jako mäkerdas ennast 50se kreemiga sisse aga ikka tegi päike liiga. Mul oli suva ja Marko teadis, et vastu päikest on parem võimalus kala saada. Mingi hetk olid teised vasakult järvedest möödumas ja ma paremalt. Jäin mingi tiiruga sinna suunda. Tuli üks sügav järv. Kohati kukkus vesi ikka kaldast järsakuna alla ning lant vajus kaua. Ei saanud ise võtte ja ahastus tuli peale. Karta oli, et kala ikka pidi olema kuid lihtsalt polnud võtuaeg. Jako arvas, et vahepealsetes järvedes ei olegi kala. Öine vaatlus tuulevaikuses näitas, et siiski on. Vähe aga on. Kui teistega kokku sain, selgus, et Pauli ja Marko olid saanud mõõdupaaliad kätte. Tegin ka mõned visked, sain isegi võtu aga kala kätte ei saanud. Kuna järv oli sügav, siis kasutasin ühte libisevat Westini merikalanti. Mudelit ei mäleta aga selline suht kitsas ning pidi pöörlema ümber telje. Sellega olla ühes seltskonnas saadud enamus paaliatest, 1 mees ja teised mitte. Loopisin ma reisi ajal sellega mis ma loopisin, kala ei teinud ühtegi tonksu.  Lendas muidu hästi küll ja tuli sügavalt. Ju polnud õige aeg.

Järgmiseks tuli üks pisem järv. Enamasti nii kitsas, et suutsin landi praktiliselt üle visata. Laiemas otsas 2/3 järvest. Bete Lottoga. Jako sai ühe võtu aga rohkem ei midagi. Ise jäin sinna pikemalt loopima, teised läksid üsna kohe edasi. Hoolimata pingutustest ma kala ei saanud. Järgmiseks oli suurem järv, sellise kitsama algusega aga siis läks avaramaks. Seal said kõik kala. Pauli ja Jako suutsid otsa saada mõõdupaaliad aga need kipuvad ikka küünlaid viskama ning otsast minema. Raskema merikalandiga nii palju hüppesse ei läinud. Tegime järve ääres lõunapausi ning vaatlesime olusid. 2 vorsti tarbisime ära, kommi jms ka. Kahjuks oli tuul ja lainetus meie reisil tihe nähtus ning pinnas käiva kala jälgimiseks oli hetki pigem vähem kui rohkem.
Hakkasime ära liikuma, Jako tegi klassikalise viimase viske ning sai tugeva löögiga võtu. Selle peale jäid nad Pauliga mõneks ajaks veel sinna. Me liikusime Markoga üle künka pisikese järve juurde.

Järv asus kalju all, suuresti tuulevarjus. Selle tõttu nägime kuidas kala kenasti pinnas käis. Oli ka suuri märgata. Lõpuks ometi midagi erku kala jaoks. Marko läks vastaskaldasse lennukaga, ma saatsin korra Bete Lotto lendu ja sain paali otsa. Igati kobe kala aga jällegi, 3 küünalt ning läinud. Seejärel otsustasin, et panen putukavärginduse otsa ja hakkan sellega püüdma. Kala tuligi, alakaid ketti. Põnevust muidugi jagus. Kuna iga lädistamine häirib teisi kalu, siis mingi aeg lihtsalt vaatasin ja ootasin kuni mõni kobedam ennast ilmutab. Marko sai musta klinkhammeriga täiesti korraliku kala otsa ning võttis kala välja. Jako oli saanud heiteraskuse ning sellele järgi sidunud pisema gaddise. Sellega tuli ka 40 cm kala kaldale. Ning siis oli minu kord kala saada. Vaatasin, et minu kaldas käib natukene suurem kala putukat võtmas ja keskendusin temale. Sikutas hästi küll aga sain ta heintesse ja sealt kätte. L44 ning uus rekord oli sündinud. Jah, ongi nii väike see rekord veel, pole suurte kalade kaldale toomisega õnne olnud.

Kaalu polnud just palju, ainult 815 grammi. Hiljem sain sama mõõtu aga raskemaid. Kuna mõne ilusa püügipäeva kaladest jäid pildid tegemata, siis sellest kalast lisan kolm.

See kala tuli pisikese ühepäevikuga. Tallinnast soetatud mõned uued putukad toimisid kenasti.

Pauli loopis ikkagi lanti aga miskit kaasa võtmise mõõtu kätte ei saanud. Pakkisime kalad sisse ning asusime liikuma. Teised läksid ees, ma tegin veel 6 viimast viset. Iga vise tõi 25-35 cm paalia. Kõik ujuvad edasi. Seejärel vaatasin, aitab ka ning liikusin teistele järele.

Teised olid loopinud järgmise pisema järve ääres. Oli nagu sarnane aga kala oli vähe ning väike. Seda kohe pinnas käimistest näha. Kuna olud nii, siis roniti mäkke, kivi otsa ning hakati pilte tegema.


Keskmine järv on meie salajane Metcakas. Alumine on ka hea järv, see vasakpoolne aga suht nigel. Ei saagi aru kus kohast erinevus.

Natukene pilte ning siis liikusime edasi. Pauli aitas ibukaga ka veel. Ega nüüd oli juba tagasiteele jäävad suured järved, sellised kus kohast me miskit ei saanudki. Palju ei üritanud ka. Väsimus hakkas peale tulema ning aeg kippus hiliseks minema.

Ei saa mainimata jätta, et minekul ja tulekul leidus murakaid juba. Mõni soisem sopp oli neid täis, üldpinna kohta palju muidugi ei olnud aga need saarekesed olid kaunid. Kui sinna oleks läinud viimasel päeval, siis saanuks nii mõnegi kaasa korjata. Paraku polnud viitsimist ja Karasjohkas oli ka miskit.

Päris pehmete jalgadega jõudsime koju. Enne tegin veel külmiku valmis ning ladusin kalad koos kilekotiga külma vette. Tegime Markoga veel mõne viske kodujärves, sain isegi mõõdupaalia otsa. Plaanisin selle vabastada aga muidu kalade võtmise osas tagasihoidlik Marko arvas, et selle võiks ikka võtta. Kui juba nii. No, sai seal mõlgutatud aga kala otsustas, et koos minuga ei viitsi vahtida ning nuputada ja läks ise otsast ära. Jääb äkki järgmiseks korraks kasvama ja paljunema sinna.

Siin veel näha minu kasutatav Rapala Count Down. Üldiselt pole seda kalad eriti tahtnud aga antud reisil togisid seda voblerit kalad päris hästi. arvatavasti oleks keele ja konksude olemasolul nii mõnegi kala kätte saanud. Forellivärvides lanti aga nii palju ei võetud, palju ei katsetanud ka... ja kui oli võtte, siis otsa ei jäänud. Üldse sain selle abil putuka külge ühe väga kena kala, paar 44 cm kala, sh see ning omajagu pisemat. Tunne oli aga, et see oli üks põhitegijatest mul sellel reisil. Ju pakkus lihtsalt oluliselt rohkem meeleolu kui pöörlev lant.

Ahjaa, selle päeva kaladest oli 1 suur selline mille võtsin Eestisse kaasa. Kokku 5 päeva kas allikas või penokastis, jääga. Koju jõudes oli juba selline lõhn, et kauem polks hoida tahtnud aga fileerimise järel ei tundnud keegi mitte mingit lõhna, va kalafilee enda oma. St, et hoolimata headest hoiutingimustest võiks 4-5 päeva olevad kalad juba soola panna. Koju jõudes on soolakala kohe saiale panna. St, lapileivale, oh kui hea asi see on... kui leiaks Tartust ka kusagilt seda õiget ja head.