Kuidas me Finnmarki kalatrippi sättisime.

Selle blogi kirjutan natukene pikema jutustusena. Äkki hea ka teistel lugeda sellest mis meil juhtus või juhtumata jäi ning kui omal sarnased mõtted, siis saab miskit kasulikku arvesse võtta. Põhiliselt panen asjad kirja nii nagu mulle tundusid. Eks teisete muljeid proovin ka lisada või kajastada. Kuna kirjutamist on palju, siis teksti korrektuuri juurde jõuan kunagi hiljem (näpukaid ja apsakaid olen juba isegi palju märganud).

Lugejatele hoiatuseks, et mingeid kalamasse ei pruugi Lapimaalt saada. Võib praktiliselt ilma ka jääda. Aga hea kui kala valmistamiseks vahendid olemas. Loomulikult saab kõik kalad ka tagasi lasta. Mina vegan pole ja kala mulle meeldib. Seega, ühtegi järve tühjaks ei lammutanud aga kogusumma tuli päris korralik (ja neljaga jagades jällegi mitte nii suur). Samuti ei saanud me ühtegi päris suurt kala. Selleks seal võimalus hea aga paraku saadakse Eestist ka üle päeva suuremaid kui meie sealt (kui sotsiaalmeediat jälgida). Seega, ühtede jaoks on meie saak väike ja vähe, teiste jaoks võib tunduda kalatööstusena, paraku oli selline pikka aja jooksul kokku nopitud keskpärane saak mida me kenasti oma tarbeks kasutasime.

Aga nüüd asjast

2017 aastal tuli Jako välja ideega minna Lapimaale kalale. Tol korral käisime Rootsis, Arjeplogis. Pundis mina, Jako ja Pauli. Kui see reis tehtud, siis hakkasime vaikselt plaane pidama, et mida edasi. Otsustasime ette võtta Finnmarki ning mõningaste arutelude tulemusena põhisihiks ida poolse platoo, Mohhkejavri kandi.

Kilomeetreid kogunes palju rohkem, u 1700 km Tartust, kui Arjeplogi (1360 km), seetõttu muutsime natukene plaane. Arjeplogi sõitis 2017 aastal Jako peaaegu ise Tallinnast ära, Pauli vormistas viimased 200 km. Startisime hommikul ja Oina juurest. Seda ei pea mainima, et unetunde tuli maru vähe ning loomulikult oli hõre olla. Sellegipoolest ei maganud meist tol korral eriti keegi (va mina vist panin ikka korra silma kinni), valge oli ka ning Põhjamaine loodus tekitab iga kord elevust (vähemalt senised 3 aastat). Nüüd broneerisime hoopis autopaketi Tallinki viimasele praamile. Eesmärk, et osad ikka pimedama hetke Soome poolel ära magavad ning vahetame autojuhte. Lisaks tuli mul mõte, et lühendame esialgset teekonda 200 km ja maandume Karasjohkas. Eelmine aasta katsetasime harjuse ja forelli kuivatamist. Sel aastal võtsime äädika kaasa, et projekt õnnestuks. Karasjohkas pidi olema aga palju harjust ning see oli meie esmane tegevusplaan kala osas.

Plaane pidasime varakult ning vahepeal selgus, et Markol juhtus üle aastate lõhepüügipunt pausi pidama. Integreerisime temagi seltskonda. Sellega lisandus teemaks lendõngendus ning lõhepüük. Muutus ka transpordivahend. Kui seni pidime minema Jako Subaruga, mõeldes kuidas sinna oma varustust mahutuda, siis neljanda liikme lisandumisel oli vaja midagi mahukamat. Käru ei hakanud võtma, laenasime hoopis äia Volkswagen Multivani, aastast u 95. Etterutates olgu öeldud, et sõitis nagu buss aga sinna ja tagasi tõi meid kenasti. Ei remonti, va küljeukse lukustussüsteemiga tutvumine (vajas kerget survet õlaga).

Varustusest oli kaasas 2 pisikest matkapliiti. St, gaasipõletit kuhu käis peale nii tavaline pann, spetsiaalne ribidega pott kui pisem mataka tarbeks pott, kohvivee keetmiseks. Loomulikult oli kaasas gaasi päris mitu potskut. Puid seal platool väga pole. Kuna oli erakordselt kuiv ja soe suvi, siis leidus seal mõni kuivem puu ka. Kaasa võtsime 2 kotti küttehalgu, kohapealt leidsime veel ühe koti mis igaks juhuks sinna jäetud oli. Keegi oli hunnikusse ladunud veel vanu karjaaia poste. Ühes kohas oli veel puid jäetud aga neid ei kasutanud. Sadas ja teistel ka arvatavasti selles kohas neid vaja. Igal ühel oli kaasas telk. Ruumi bussis natukene ikka oli. Magamisasjad. Mina põõnasid kogu reisi aja ainult bussis. Kui oleks teadnud, et matkama ei lähe, siis poleks telki võtnudki. Sarnaselt Arjeplogile oli meil matkaplaan ka kuid tee servas oli päevamatka kaugusel väga palju vett ning mõistlik oli ikkagi staap paika ja sealt iga päev kalaretk. Jako võttis kaasa kasti kuivatatud särge. Üldse oli kaasas 4 valget penokasti. Ühe kaant kasutasime pliidi jaoks tuuletõkkeks. Kaks olid jooksvalt toidu jaoks ning üks kala vms jaoks. Särg oli selles mõttes kasulik, et sealt saime soola, ohtra veetarbimise juurde. Leht kirjutas, et Soomes paljud liigsest veejoomisest haiglasse sattunud. Meil soolapuudust ei esinenud. Sööki võtsime kaasa igasugust. Palju oli köögivilja aga sellega on liialt tõmblemist. Kui asi vaakumpakki panna ning enne ära puhastada, siis elama ta hakkab. Kuna kartulit üle viia ei tohi, aga isu ikkagi oli, siis sai seda õlitatud ja maitsestatult segudesse topitud. Tegelikult pole sellel mõtet, makaron kõlbab ka ning kui väga vaja, siis saab kartulit poest ka. Söögi poolest peabki vaatama mis kellelegi meeldib ning arvestada võiks sellega kui palju gaasi kulutada keegi raatsib või kui palju puid keegi leiab. Kohalikest poodidest saab tegelikult kõike vajalikku. Norras on asjad kallimad kui Eestis aga Rootsi pole suuremat kraami mõtet vedada. Va juhuks kui on plaan autost ja asulatest kaugele matkata. Teepeale peaks siiski ka midagi võtma, ainult tanklates süües läheb reis oluliselt kallimaks. Muust vajalikust nipet-näpetist teen vajadusel juttu edaspidi.

Oluline asi on muidugi alkohol. Rootsi ja Soomega muret pole, Norras jõime 100 eurot per nase eelarvet suuremaks. Kokku kulus reisile u 550-600 eurot. Sellest 270 nok üleüldisele lõheloale, 15 eur varustuse desole ning lõhepüügile veel kas 25 või 35 eur. Nagu mainitud, siis kohapeal õllele 100.- Lisaks tavapärane laevalt ostetud soodusõlu ja -siider. Selle kuluga muidugi arvestasime. Kui on ikka nii palav ja päevad pikad, siis 6-pakk on lihtne kuluma, per päev (selle hind umbes 22-25 euri).

Püügivarustusest võtsin mina kaasa 2 spinningut. 2.4 m forellikas, Catana ja Abu Garcia Sörön S10 rull. Teine oli Daiwa 2.7 m jigmaster (no, tundus lõhe jaoks selline sobilik olevat ja olemas ta mul oli) ning seal natukene edevam Shomano rull (ei kipu neid asju meelde jätma, igatahes, merika jaoks selle ostsin ja toimetab hästi). Teistel oli kaasas - Paulil 1.9 m Catana ja pisike rull. Sellega madistas ta igal pool, probleemiks hetitekaugus. Jakol lennukas ja veelgi lühem UL forellivarustus. Lennuka jaoks oli enamasti ilm kehv ning putukakala tuli tal üldse heitekorki kasutades. Markol oli peotäis lennukaid ja 1 spinning ka ikkagi. Enamus kasutas reisil Bete Lotto pöörlevaid lante, eks minagi. Selle landi valikuta pole Lappi mõtet ronidagi, kui spinninguga püüda. Lisaks Myronid. Mõned voblerid ka. Minul oli spinnade jaoks päris suur valik asju kaasas. Nii merikalandid (põhiliselt Wild aga ka Westin jms, Abu Garcia pisikene vask-punane plekk vajab mainimist kui mingist hetkest nr.1 plekk mul), erinevaid voblereid (Raunts, Are, Rauno Tuisk, Rapala pisike count down, ja peoga muid ka veel), Oina soetud leeshid olid ka kaasas. Pöörlevatest nii Lottod, Mepsid, Supervibrax, Dam jne. Sellised mis ikka mingil ajal nii siin kui seal kala toonud on. Kuna ma kaotasin oma nr1 pöörlevate karbi Eestis ühte tihnikusse ära... või vette... kes seda teab, sest tasku oli lahti ja möllu oli nii kala kui maastikuga. Igatahes, suurema osa lante pidin uuesti soetama, õnneks olid b ja c karbis ka parasjagu sobilikke pöörlevaid. Putukad ka. Viskeraskuseks kolla-valge count down, aga katsetasin spetsiaalset heiteraskust ka (see mul nii ei toiminud). Putukaid on mul omajagu ujuvaid ja uppuvaid, striimereid sh. Ussiõnge varustust ma ei võtnud. Sellega püütakse seal palju aga kõigega ei jõua ning pole nii huvitav ka. Hiljem küll kahetsesin natukene. Kui väsimus tapab, siis on hea juua miskit, närida saia ja oodata kuni kala ussikest haarama tuleb.

Korras, nagu Norras... reis algas 23.07 ja tagasi 03.08. Järgmises peatükis sõidame autoga ning seejärel hakkame kalapüügiga tegelema.